/nginx/o/2011/03/03/529979t1h65f1.jpg)
Kui stabiilsed on Araabia monarhiad? Tõsiasi, et revolutsioonide keeris on tabanud peamiselt araabiamaailma keskmes paiknevaid vabariike, on pannud mõnedele vaatlejatele pähe mõtte, et lääne- ja idapoolsetes äärtes asuvad kuningriigid ei kõigu.
Hispaania usub, et Maroko on eriline
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Protestid Omaani sultanaadis ja Saudi Araabia, Bahreini, Jordaania ja Maroko kuningriikides on näidanud, et muutuste tuulte vastu ei ole immuunsed ka monarhiad – kuigi esmapilgul põlgavad sealsed alamad oma valitsejaid vähem kui Liibüas, Tuneesias ja Egiptuses.
Vähemalt Maroko suhtes hellitavad rojalistid ja ka mõned välisvaatlejad ikka veel lootusi, et truualamlikkuse ja islami traditsioonid – mingi Araabia versioon «kuningate jumalikust õigusest» – kaitsevad kuningas Mohammed VI nüüd ja igavesti rahva raevu eest, mida majanduslik ülekohus ja tegeliku demokraatia puudumine igati õigustaks.
«Otse loomulikult on Marokos asjad teisiti. See on riik, kus on teostatud reforme,» kõlab José Luis Rodríguez Zapatero, araabiamaailmale kõige lähedamal asuva ELi liikmesriigi peaministri hinnang.
Peamine argument on, et pärilikkuse teel troonile tõusvad Maroko kuningad saavad automaatselt austuse osaliseks, kuna nad tulevad otse prohvet Muhamedi enda sugupuust ning näevad end kui «ustavate ülemjuhatajaid». Ja küllap mingi iva siin on. Tõsi on ka see, et Marokos rõhuti inimesi vähemalt hiljutiste revolutsioonideni vähem kui enamikes teistes Araabiamaades.
Paljud marokolased – alates immigrantidest Hispaanias kuni hotellitöötajateni Tangeris ja valgekraedeni pealinnas Rabatis – viitavad mõtlikult ja aupaklikult oma kuningale, püüdes selgitada erinevusi Maroko ning Liibüa ja Tuneesia vahel.
20. veebruaril üle kogu Maroko toimunud meeleavaldused ei kujutanud endast ühe välisdiplomaadi sõnutsi tegelikult «viha päeva», vaid pigem «mõõduka pahameele päeva».
Radikaalseid muutusi nõutakse siiski üha häälekamalt. Ja juba nii häälekalt, et 47-aastane kuningas, keda pärast isa Hassan II käest aastal 1999 trooni pärimist reformistiks kiideti, on kindlasti hirmul: Lähis-Ida haaranud peadpööritava vabadusetuhina mõjul süüdistatakse teda nüüd rõhumises ja viivitustes.
Kui marokolased veebruaris tänavatele tulid, tehti seda esmakordselt ilma kuninga piltideta, mida muidu alati igal üritusel lojaalsuse märgiks kantakse. Viisil, mis kurjakuulutavalt meenutas endise Tuneesia liidri Zein al-Abidine Ben Ali ja tema ahnuse hukkamõistmist, kritiseerisid protestijad kuningapalee äriasju, võttes eriliselt sihikule kuninga erasekretariaadi juhi Mohammed Mounir Majidi ning mõnitades kuninglikku valdusühingut.
«Kõik ütlevad Maroko kohta, et seal pole nii nagu mujal,» ütles Mohammed Salmi, ülikooliprofessor ja mõjuka islamistliku liikumise «Õiglus ja heategevus» prominentne liige. «Aga sama öeldi Egiptuse ja Tuneesia kohta. Diktatuur on igal pool, inimõigusi tallatakse jalge alla kogu araabiamaailmas... Maroko pole mingi erand.»
Ta kaebab vangide piinamise, meelevaldsete arreteerimiste, meedia suukorvistamise ja majandusraskuste üle, samuti selle üle, et marokolased peavad alluma «keskaegsetele tõekspidamistele», millel põhineb praegune põhiseadus.
Nagu selgub, seisavad ka Araabia monarhid – sarnaselt Araabia diktaatoritega – silmitsi ohtliku kombinatsiooniga: töötute linnanoorukitega ja rahulolematu keskklassiga, kel on villand lapsikust demokraatia mängimisest, kus parlamendil puudub igasugune reaalne võim.
Lisaks on neil veel kaks karmi vaenlast: islamistlik liikumine ja internet.
Sest just Facebooki vahendusel noored marokolased oma veebruarikuise kampaania kokku panidki. 32-aastane blogija Said Benjebli, kes on ühtlasi Maroko blogijate assotsiatsiooni esimees, ütles, et oli kuus kuud tagasi muutustele käega löönud ja kirjutamisest loobunud. Kuid siis vallandus Tuneesia revolutsioon ja andis talle «uue elu».
Benjebli nägemuses sõltub Maroko tulevik sellest, kas kuningas võtab vaevaks algatada oma 31 miljoni alamaga dialoogi soovitud reformide üle: «Kui ta otsustab distantsi hoida, hakatakse nõudma üha enam. Ning varsti hakatakse nõudma vabariiki. Monarhia päästmiseks pole palju aega alles jäänud.»
Marokot valitsev alaviitide dünastia pärineb 17. sajandist. Režiimi oponendid ütlevad vahel, et neil pole kuninga vastu isiklikult mitte midagi, aga nad tahaksid lihtsalt sellist põhiseaduslikku monarhiat nagu Suurbritannias või Hispaanias.
Kui aga selle araabiamaailma läänepoolseima kuningriigi valitseja tõesti oma praktiliselt absoluutsest võimust lahti ütleks, kujutaks see endast sisuliselt sama dramaatilist revolutsiooni kui ida pool näha võib. Ja kuningas ei ole kuidagi märku andnud, et ta sooviks sügavale demokraatiasse sukelduda.
Copyright The Financial Times Limited 2011.