Juhtkiri: emapalk ja -pension

Foto: Urmas Nemvalts

Riigi osa teises pensionisambas on veidralt korraldatud

Eesti järgmine riigikogu ja valitsus võiksid näiteks sarnaselt soomlaste Kokoomuse liidri, praeguse Soome rahandusministri Jyrki Kataineniga võtta eesmärgiks meeste ja naiste tulude erinevuse vähendamise. Võime jäädagi vaidlema, mis põhjustel (ja võib-olla isegi põhjendatult?) vabaturg sugupooli keskeltläbi erinevalt kohtleb. Aga seal, kus meie ühine asjaajamine ehk riik ja omavalitsused oma otsustega tulemust mõjutavad, peame järjekindlalt mitte ainult võrdset kohtlemist, vaid ka tegelikult võrdseid võimalusi taotlema.

Ühtpidi pole küsimus niivõrd konkreetsetes lahendustes, vaid tõepoolest poliitikas ehk selles, millise suuna me otsustame võtta. Teistpidi, nagu me omagi kogemus vanemahüvitisega osutab, on kurat peidus detailides. Poliitiline sihiseade tähendabki seda, et detailegi püütakse järjekindlalt soovitud suunda lükata.

Kui lapsevanem, enamasti ema, jääb pooleteiseks aastaks koju, et vastsündinust lasteaeda minekuks kõlblik väikelaps kasvatada, saab ta vanemahüvitist. Selgub, et ta pangaarvele laekub küll sama summa, mis ta varem palgaks sai, aga maksed teise pensionisambasse pole teps mitte sama suured kui töötaval inimesel. Ehk siis lootus sambast osa saada ei täitu ja lapsekasvatamise eest justkui karistatakse.

Lisaks on tegu knihviga seadustes, mida inimesed ei oska oodata. Kui Postimees hiljuti küsis majandusteadlaste arvamust proportsionaalse ja astmelise tulumaksu kohta, oli üks vastustest, et maksusüsteemi keerukuse tunnus pole mitte niivõrd astmete, kuivõrd erandite arv.

Kui see tõdemus inimkeelde tõlkida, võiks öelda, et maksustamise (ja ka hüvitiste) reeglid võiksid olla tervemõistusliku inimese jaoks ootuspärased. Kui vanemahüvitist reklaamitakse varasema tulutaseme jätkumisena, oleks ootuspärane, et säilivad kõik töötavale inimesele kehtivad «lisad». Nii see paraku pole. Riigi kehtestatavate reeglite juures tuleks alati ühe asjaoluna silmas pidada, milline halduskoormus (sisuliselt raamatupidajate või juristide töö) sellega kaasneb. Ja see ootus ei tohiks kehtida üksnes ettevõtjate, vaid ikka ka üksikisikute asjades.

Praeguse korra detailidesse on peidetud kurivaim, mis hakkab kummitama naisi nende pensionieas. See asi tuleks ära muuta.

Või kas on praegune kord õiglane tulevaste töötute suhtes? Oletame, et te maksite teise sambasse need aastad, mil riigi panus oli peatatud. Homme jääte töötuks ja tuleb välja, et teie riigi panust oma sambasse ei saa. Aga selle inimese sambasse, kes eelmised kaks aastat teie makstud töötuhüvitisest elas ja homme tööle saab, makstakse. Õiglane või mitte?