Siiri Erala: eredad elamused pimedusest

Siiri Erala Foto: Peeter Langovits

Näitus, kus ei näe mitte midagi, ei tundu esimese hooga ehk sugugi huvitav. Siiski julgen praegu Tallinnas Ahhaa keskusesse üles seatud ekspositsiooni «Dialoog pimeduses» nii täiskasvanutele kui ka lastele soovitada. Emotsiooni, mida nähtamatu näitus pakub, on raske kirjeldada.

Milles on siis näituse võlu? Saladus peitub selles, et näituse külastaja saab omal nahal tunda, mis tunne on olla pime. Ja seda mitte korraks silmi sulgedes, vaid lausa tunni aja jooksul. Näituse külastaja viiakse täielikku kottpimedusse, mobiilid ja muud valgusandvad seadmed lülitatakse välja ning ka kõige suurema pingutuse peale ei õnnestu pisimatki varju näha.

Minu jaoks tundus paratamatu pimedus esialgu ebamugav, kuid kümnekonna minuti möödudes hakkasid teravamalt tööle teised meeled. Jalutada vaid kuulmist ja kompimismeelt kasutades pargis, võtta ette üks mõnus kaatrisõit ning käia kohvikus (otsides seejuures maksmiseks raha ja püüdes leida lauda, tass auravat teed käes) polegi nii võimatu.

Üks kummastavamaid asjaolusid kogu näituse jooksul oli aga see, et meie giid ja teejuht oli päriselt pime. Samas tundus näituse ajal, et tema on meist ainuke nägija.

Huvitav on ka, kuidas hakkab tööle kujutlusvõime, kui nägemismeelt inimest abistamas (või õigemini segamas) pole. Näed kujutluses inimest, kellega parasjagu vestled, loed tema häälest uudishimu, imestust ja kuuled naeratust. Seda nägijana kogeda ei saa.

Minuga koos oli külastajate seas ka üks kümneaastane poiss, kes teatas lõpuks, et tema tahaks homme jälle tulla. Arvan, et see on piisavalt siiras ja hea arvustus ühele näitusele.

«Dialoog pimeduses» jääb Tallinna Ahhaa keskusesse terveks kultuuriaastaks.