2010. aasta sügisel viis Faktum & Ariko tuhande inimese seas läbi uuringu «Finantsalane kirjaoskus Eesti elanike seas». Muuhulgas selgus, et 35 protsenti küsitletuist ei ole mingil kujul raha säästnud. Suurim hulk neist, kes säästsid, kogus raha arvelduskontole – 38 protsenti. Sularaha pani kõrvale 24 protsenti ning tähtajalise hoiuse avas vaid üheksa protsenti küsitletutest.
Arveldusarvel või sukasääres varuraha hoidmine on küll parem, kui üldse mitte säästmine, kuid samas ei teeni niimoodi peaaegu mingit intressi. Samuti nõuab see kõva enesedistsipliini, et kõrvale pandut mitte igapäevaostudeks ära kulutada. Üldiselt soovitatakse, et ootamatute kulude tarbeks võiks olla kõrvale pandud kolme kuni kuue kuu kulusid kattev rahavaru.
Säästmise võib laias laastus jagada kaheks – lühiajaline ja pikaajaline. Lühiajaline säästmine on vajalik ootamatute kulude katmiseks, pikaajalise säästmisega võib koguda näiteks laste tulevikuks, enda pensioniks vmt.
Lühiajaliseks säästmiseks sobivad madala riskiastmega tooted – näiteks erinevad hoiused – ning neist peaks olema võimalik vajadusel raha kiiresti kätte saada. Pikaajalisel säästmisel võib kaaluda ka erinevaid investeerimisvõimalusi, näiteks fondidesse või aktsiatesse. Nende puhul on risk üldjuhul suurem ning sul peaks olema elementaarsed teadmised investeerimisest.
Faktum & Ariko uuring näitab, et inimeste riskivalmidus säästmisel ja investeerimisel on kindlalt riskide vältimise poolel – 46 protsenti vastanuist ei soovi rahapaigutamisel riskida. Seetõttu võib lühiajalisel säästmisel eelkõige kaaluda väiksema riskitasemega võimalusi, näiteks hoiustamist.