POSTIMEHE REPORTAAŽ: kuidas ma saladuskatte all Rimi parimaks müüjaks kandideerisin ja haledalt põrusin

Rimi. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Ostjana teiselt poolt letti vaadates tundub supermarketi müüja amet lihtne – piiksuta kaubad läbi ja võta raha vastu. Kui lihtne see töö tegelikult on sain omal nahal proovida Rimi parima müüja võistlusel. Kõikidest teistest osalejatest eristab mind vaid üks – ma pole päevagi Rimis töötanud.

Vähe sellest, et ma Rimis töötanud pole, ei ole ma üldse toidukaupluses töötanud ning minu kõige arvestatavam klienditeeninduskogemus piirdub kolme hooajaga Estonia kontserdisaalis. Teisipäeva hommikul kell kümme sai aga minust Kuressaare Rimi klienditeenindaja, kes võistleb koos teiste staažikate klienditeenindajatega auhinna nimel.

Haabersti Rimis toimuvale võistlusele saabun viimasena. Läbi koridori minnes jagas Rimi kommunikatsioonispetsialist Katrin Bats veel viimaseid soovitusi, et kui keegi küsib, miks mul kodune töö esitamata, siis tuleb öelda, et esitasin selle alles täna hommikul Pilleriinile . Jõudsime ruumi, mille õhus olevat ootusärevust ja pinget oleks võinud noaga lõigata. Hakkasin ka kohe ise närveerima, kuigi reaalset põhjust ju selleks olla ei tohtinuks. Juhuse tahtel olin esimene katsejänes. Tegelikult on mulle alati meeldinud esimesena asi ära teha, sest siis on see tehtud, aga varem on see olnud olukordades, milleks olen valmistunud õppides. Seekord on minu ainukene ettevalmistus käigud Rimisse.

Esimene ülesanne on ennast tutvustada. «Tere, mina olen Maria. Pärit Kuressaare Rimist,» ütlen kiiresti ning jään siis mõttesse. Kui kaua ma Rimis töötanud olen? Kuna ma võin osa asjadega eksida, siis see väga pikk aeg olla ei tohiks. «Olen Rimis töötanud kokku kuus kuud.» Nii, mis veel. «Mulle väga meeldib mu töö, sest mulle meeldib inimestega suhelda ja neid  aidata.» Žürii vaatab midagi reetmata. Äkki peaks rääkima varasemast töökogemusest? Midagi Estonia ajast? Ajama lihtsalt mingit udujuttu ja lootma parimat? See kõik oleks palju lihtsam, kui ma oleks ka päriselt Kuressaare Rimist pärit.

Läbi pika venitamise saan loa asuda järgmise ülesande ehk konkreetsete olukordade lahendamise juurde. Mida teha, kui  lapsega poodi tulnud soliidses eas naine  ostab siidrit, kuid nende omavahelisest vestlusest selgub, et alkohol on siiski mõeldud lapsele. Ütlen, et ei müü. Järgmiseks pean nuputama välja, kuidas käituda siis, kui ostja on  libastunud maha kukkunud viinamarja tõttu. Palun vabandust ja koristan viinamarja.

Järgmisena palutakse mul nimetada vähemalt viis Rimi omatoodet. «Vabandust, kuidas?» palun küsimust korrata, sest ma ei saanud midagi aru. «Rimi omatoodet,» kordab žürii. Jään mõttesse. Mitte midagi ei saa aru. Aga ometigi tean ma, et neil on omatooted. «Piim...» lausun ettevaatlikult. «Mis marki piim?» Seda ma ei tea. Üldse midagi ei tea. Juhe on täielikult koos ja mitte midagi ei oska öelda. Kuskilt suunurgast pomisen veel, et tatar on ka äkki.

Mõtlen Rimi saali peale, kus miski asub, mis neil seal üldse on. Majapidamistarbed, mingi WC-puhastaja äkki? Pabertaskurätikud? Mis tooted neid veel on... Puu-ja juurviljad! «Mingi see eco tähis on ka!» sõnan kiiresti, enne kui ta mul meelest võiks minna. Žürii noogutab. «Ja paprikad, mis on kõik koos ühes pundis,» muutun enesekindlamaks. Aga rohkem ei mõtle ma midagi välja. Las ta jääb, liigume edasi.

Järgmiseks ülesandeks on laual olevast kümnest tootest ühte müüa. Hurraa! Vaatan särasilmil tillimaitseaine ja Arieli pesukapslite suunas, kui žüriist kostab hääl: «Võta korvist number, palun.» Okei, jääme lootma parimat, ütlen endale mõttes ja sirutan käe loosikorvi poole. Loositahtel saan ülesandeks müüa kõrvitsaseemneid. See kõik oleks väga tore ja õnnestunud, kui ma oleks elus kasvõi ühe röstitud kõrvitsaseemne ära söönud. Aga ma ei ole.

Võtan paki kätte ja palun endale hetk aega, et lugeda pakendit. Loodan, et seal on mingigi infokilluke, mis aitaks mind edasi. Vaatan hetkeks žüriid, siis jälle pakki ja mõtlen endamisi, et ei tea kas žürii on juba aru saanud, et ma ei oska seda toodet müüa, sest ma lihtsalt ei tea sellest tootest midagi peale selle, et tegemist on seemnetega, mis on pärit kõrvitsast. Jahun poole suuga midagi püreesupist ja salatist, ning jään siis vait. Mõne sekundi möödudes, kus mul ei tule ikka veel midagi pähe, oskan öelda vaid «Vot, ongi kõik». Žürii tänab ja juhatab sisse viimase ülesande, mille pean ära lahendama.

Üks žürii liige tuleb minu juurde lastemänguasjaga. Tegemist on  helesinise võlukepikesega, mille otsas on suur täheke. «Ostsin selle teie poest ning panin jõulupuu alla. Kui laps selle lahti tegi oli mänguasi katki ja lapsel jõulud rikutud. Ta sai täieliku šoki.» Lõpuks ometigi olukord, millega ma äkki enam-vähem hakkama saan. Vabandan ette ja taha ning selgitan, et vahel lähevad kahjuks asjad katki. Luban ühendust võtta juhatajaga ja leida parim lahendus.

Võistlus jätkub. Nüüd pean leidma viis toodet ning nende valiku ära põhjendama. Saan ülesandeks oma taimetoitlastest sõbrannadega filmiõhtule süüa kaasa võtta.

Ühelgi taimetoiduga filmiõhtul pole ma varem käinud, kuid tänan siiski seda, et tegemist pole veganitega. Siis oleksin ma tõsises jamas, sest neile ei oskaks ma vist midagi kaasa võtta. Lähen otsejoones puu-ja juurvilja letti. Valin välja porgandid ja kurgi. Seda söövad ka minu omnivooridest sõbrad ja need on üldse kindla peale minek. Et mitte krõpse võtta, vaatan riisikooke. Hapukoore-sibula riisikoogid on alati toidulaudadel inimestele peale läinud, nii et küllap maitsevad ka minu kujutletavatele taimetoidusõpradele.

Nüüd võiks veel võtta midagi magusat. Oh, ma tean! La Muu tuli just hiljuti välja veganijäätisega, mis pidi ära petma ka kõige skeptilisema lihasööja. Lõpetuseks mahub minu korvi veel üks viljalihaga apelsinimahl.

Naasen teiste võistlejate juurde ning jään kuulama nende kogemusi. See on uskumatu, milliseid olukordi ja inimesi nad on pidanud nägema. Mõnel on kassalindil plahvatanud piim, mõnel on klient tillivarred poodi tagasi toonud ja kurtnud, et neid ta ju ei söö.

Sain teada, et Lõuna-Eesti poodides käivad lätlased Kalevi komme ostmas ja mõnes poes on varas hammastega turvaelemendi viinapudelilt ära kiskunud. Klienditeenindaja elu on ikka seiklus!

Lõppkokkuvõttes saan teada, et 21st osalejast õnnestus mul saada 19. koht. Pole see müüja töö midagi nii lihtne.