IMFi pealik käis Pariisi vallutamas

Dominique Strauss-Kahn. Foto: Reuters/SCANPIX.

Rahvusvahelise Valuutafondi boss jooksis sel nädalavahetusel kodulinnale Pariisile lausa tormi. Ta kaaperdas G20 kajastama saabunud meedia tähelepanu ning osutus 7 miljoni televaataja peamiseks vaatamisväärsuseks parimal eetriajal.

Tagasi Washingtoni lennates jättis taha endast maha spekulatsioonidepilve: kas ta ikka kandideerib tuleval aastal Prantsuse presidendiks või mitte?

Dominique Strauss-Kahn ise väidab, et ta jäägitu tähelepanu kuulub praegusele tööle. Mis aga ei takistanud teda viisakalt vihjamast, et Prantsuse poliitilisele areenile oleks tahtmist tikkuda küll.

«Ma tunnen Prantsusmaast väga puudust,» ei väsinud ta ikka ja jälle korrutamast. Ja lisamast: «Ma kuulan oma naise sõna.»

Naine on aga teatavasti teatavaks teinud, et ei soovi abikaasat teiseks ametiajaks fondi etteotsa kandideerimas näha.

Strauss-Kahn – ehk DSK, nagu teda kodumaal kutsutakse – puges ühtlasi lausa nahast välja, et rõhutada oma vasakpoolsust: rünnates pankurite boonuseid olukorras, kus miljonid tavalised prantslased väikeste palkadega peavad leppima, ning kujutades sotsialismi kui «meie tulevikku».

Miks ometi mängib see mees, keda viimastes arvamusküsitlustes Nicolas Sarkozy peamiseks rivaaliks tunnistatakse, ikka veel Prantsuse valijatega peitusemängu?

President Sarkozy valitsuspartei UMP on DSK tuleku väljavaate pärast mures. Seda enam, et kinda on neile heitnud ka paremäärmuslased: on ju Rahvusrinde uus liider Marine Le Pen küsitluste valguses kõva tegija.

Mitmed UMPi juhtfiguurid on juba asunud IMFi liidri suunas «snaiperdama», tembeldades teda «äärmusliku kalamarja-vasakpoolsuse» esindajaks ning üritades antud sõnakasutusega mõista anda, et mees naudib elu ja lendab kõrgelt.

Sellised rünnakud käivad aga asja juurde ning vaevalt vaikib Strauss-Kahn nende tõttu oma kavatsustest.

IMFis on ta endale tugeva rahvusvahelise nime teinud ning see on miski, mida paljud prantslased oma presidendilt just ootavadki. DSK saab ka väga hästi aru, et Sarkozy on talle võimaluse kätte mänginud, põhjustades valijaskonnale piisavas koguses pettumusi.

Ühtlasi on Strauss-Kahn 61-aastane ja käes võib olla viimane šanss presidendiametit krabada.

See kõik viitab kandideerimisele, ütleb üks Lääne diplomaat Pariisis. «Mees peab mehetegusid tegema,» ütles ta ja kinnitas, et Strauss-Kahn on nüüdseks ootused nii kõrgele kruvinud, et ei saa endale mittekandideerimist hästi enam lubada.

Üks teine diplomaat ütles natuke vähem lahkesti, et IMFi bossi sunnib kandideerima ta suur ego.

Üks probleem, millega Strauss-Kahn silmitsi seisab, on järgmine: kuidas veenda Sotsialistlikku parteid, et just tema oleks parim mees neid tagasi võimule tooma.

«Selleks, et riik enda poolele saada, tuleb kõigepealt partei enda poolele saada. Ja ärgem unustagem, et Sarkozy on kõva kampaaniameister,» ütles üks Prantsuse poliitkommentaator.

Veel raskemaks võib aga kujuneda terve vasakleeri poolehoiu võitmine. «DSK probleem on vasakpoolsete vasakpoolne osa. Teda ei peeta tõeliselt sotsialistlikuks kandidaadiks,» ütles poliitanalüütik Jean-Luc Parodi. Vasakäärmuslaste partei Parti de Gauche’i lärmakas liider Jean-Luc Mélenchon on juba teada andnud, et Strauss-Kahni kandideerimine oleks vasakleerile «katastroof».

Strauss-Kahn mõjub ärritavalt ka teistele potentsiaalsetele sotsialistlikele kandidaatidele.

Ségolène Royal, kes 2007. aastal Strauss Kahni sotsialistide leeris edestas, kuid seejärel Sarkozyle alla jäi, ütles nädalavahetusel okkaliselt: «Dominique kõneles kui IMFi juht. Miks me siis ei peaks teda uskuma?»

Endine sotside liider François Holland andis omalt poolt mõista, et meedia elav huvi Strauss-Kahni vastu ei ole midagi erilist. Partei pressiesindaja Benoît Hamon väitis, et parim valik oleks praegune parteijuht Martine Aubry.

Sotside kandidaadid peavad end üles andma 13. juuliks.

Copyright The Financial Times Limited 2010.