Ereda valgusega leedekraanid häirivad liiklejaid

Leed-reklaamtahvel Tartus Väike-Tähe ja Riia tänava ristmikul. Pilt on illustratiivne. Foto: Margus Ansu / Postimees

Kuigi eredavärvilised väliekraanid riivavad nii autojuhtide kui jalakäijate silma, siis väga rangelt nende kasutamine reguleeritud ei ole - selles lähtutakse hoopiski inimese keskmisest taluvuslävest.

«Mul ja mu sõpradel tekkis küsimus seoses väliekraanidega suurtel ristmikel - kas suured ereda valgusega ja vilkuvad leedekraanid ristmikel on seadusega lubatud? Tartu ühel suurimal, Turu ja Riia tänava ristmikul on kaks suurt väliekraani, mis häirivad oluliselt autojuhtimist ning võivad tekitada liiklusohtlike olukordi, kuna värviline pilt vahetub pidevalt ja valgus on väga intensiivne,» kirjutas toimetusele lugeja.

Ta märkis, et sähvivad ekraanid on häirinud liikluses nii teda kui ka mitmeid sõpru ning sellise probleemiga ning tiheda liiklusega ristmikke on Eestis veelgi. «Samuti võib selline valgus pimedal ajal migreeni põdevatel inimestel esile kutsuda haigushoo,» lisas ta.

Leedekraanide paigaldamise eest vastutab linnavalitsus. Keskkonnaministeeriumi välisõhu osakonna Reet Pruuli tõi välja, et ekraanide keelamisele viitab vaid üks punkt ehitusseadustikus: nimelt on teekaitsevööndis (tänava kaitsevööndi laius on äärmise sõiduraja välimisest servast kuni 10 meetrit – toim) muuhulgas keelatud paigaldada liiklejat häirivat valgustusseadet või teabe- ja reklaamivahendit.

Tartu linnasekretär Jüri Mölder tõdes, et valgusreostus, sealhulgas ka välireklaamid, on muutunud linnavalitsuse jaoks ühe aktuaalsemaks keskkonnaprobleemiks. «Samas ei ole ühegi õigustloova aktiga kehtestatud leedekraanide põhinäitajatele ka mingeid (piir)norme (näiteks heledusjaotus, räigus, valguse värelus jm),» lisas ta.

Mölderile teadaolevalt oli 1. jaanuaril 2017 jõustuva atmosfääriõhu kaitse seaduse eelnõu algversiooni sisse kirjutatud ka valgusreostuse käsitlus, kuid hilisema arutluse käigus jäid need sätted seadusest välja. «Meie hinnangul oleks riigi tasandil antava valgusreostuse õigusliku regulatsiooni järele otsene vajadus - tegemist peaks olema üleriigilise ühetaolise regulatsiooniga, kuna kohalike omavalitsuste pädevus selliste üldiste regulatsioonide kehtestamiseks on õiguslikult enam kui küsitav,» avaldas ta.

Kuni kehtestatud norme ei ole, tuleb häirivuse hindamisel lähtuda keskmise taluvuslävega isikust. Mölder märkis, et kuigi standardid ei ole kohustuslikud, saab häirivuse hindamisel tugineda ka standardites (nt standard EVS-EN 13201) sisalduvatele normidele.

Linnavalitsuse võimalused nõudeid esitada ja häirivuse korral mingeid meetmeid kohaldada sõltuvad seega otseselt konkreetsetest asjaoludest (kas ja millist luba valgusreklaami paigaldamiseks on vaja, reklaami konkreetne asukoht, põhinäitajad jm).

«Probleemide ilmnemisel püütakse valgusreklaami omanikuga esmalt rääkida. Kui see tulemust ei anna ja linnavalitsusel on õiguslikult võimalik (vahel ei ole) sekkuda järelevalvepositsioonist lähtudes, siis kasutatakse viimasena ka seda võimalust,» nentis Mölder.  

Lisaks juhtis ta tähelepanu, et üldise probleemi lahendamine ainult läbi üksikjuhtumite järelevalve ei tarvitse olla mõistlik. «See tähendab, et sellised vaidlused jäävadki korduma kuniks tekib kas piisav kohtupraktika või siis riik soostub seda valdkonda viimaks täpsemalt reguleerima,» lisas ta.