Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875340t1hd066.jpg)
/nginx/o/2016/03/06/5130665t1heb57.jpg)
Meie finantsturgude spetsialistid kordasid eelmise kümnendi esimesel poolel pidevalt «KIE, KIE, KIE!», kui tuli jutuks, kuhu oleks kasulik investeerida. KIE ehk Kesk- ja Ida-Euroopa oli kuni eelmise kümnendi keskpaigani tõotatud maa ja pea ainus piirkond, kuhu investeerimisfondid (ka pensionifondid) oma klientide raha paigutasid.
Ühest küljest oli see ka loomulik. Kesk- ja Ida-Euroopa oli alates sajandivahetusest ja juba varemgi üks kiiremini kasvavaid piirkondi maailmas.
Teiseks me kuulume sellesse piirkonda ka ise ning finantsspetsialistide sõnul tundsime (ja tunneme praeguseni) seda piirkonda paremini kui näiteks USA või Lääne-Euroopa turge, rääkimata Aasiast ja Lõuna-Ameerikast.
Turud suures languses
Igamehe investeering. Finantskriisi laastava mõju tõttu on OECD arvates meie pensionifondide tootlused ühed kõige kehvemad.
Kõige selle tõttu olid meie pensionifondide (aga mitte ainult) investeerimisportfellid üheülbalised. Kuigi valida oli viie, pensionifondide esimestel aastatel isegi kuue erineva fondivalitseja vahel, olid fondide strateegiad ning ka tootlused üsna sarnased.
Ehkki üleilmne finantskriis algas Ameerika Ühendriikidest ja Euroopa suurematest investeerimispankadest, sai tunduvalt valusama löögi hoopis seesama Kesk- ja Ida-Euroopa.
Kui USA aktsiaturud langesid 2008. aastal 33 protsenti, Stockholmi börs 39 protsenti ja Helsingi börs 53 protsenti, siis Tallinna börs kukkus 63 ning meie finantsspetsialistide tolleaegne lemmikturg, Venemaa koguni 72 protsenti.
Ja vaatamata tollastele konservatiivsetele nõudmistele (aktsiatesse oli lubatud investeerida vaid kuni 50 protsenti varadest) oli 2008. aasta meie pensionifondide jaoks hävitav.
Pensionifondide tootlused olid kuni miinus 30 protsenti ning kuna inflatsioon oli tol aastal väga kiire, ulatusid reaaltootlused peaaegu miinus 40 protsendini.
«Jah, 2008 oli väga halb aasta Eesti pensionifondidele – see ülinegatiivse tootlusega aasta kummitab meid statistikas veel kaua aega,» ütles SEB Varahalduse juhatuse liige Sven Kunsing.
«Mõnes naaberriigis oli mõju väiksem, kuna samal ajal oli pensionifondidel võimalik osta –erinevalt Eestist, kus selliseid võlakirju lihtsalt pole – väga suurtes mahtudes ja suhteliselt kõrgete tootlustega oma riigi emiteeritavaid võlakirju, mis pakkusid tõhusat kaitset kohaliku inflatsiooni eest,» rääkis Kunsing.
«Tol ajal võisid Eesti investorile tunduda Parexi ja teiste Läti pankade viletsast situatsioonist lähtudes Läti võlakirjad mitte just kõige mõistlikuma rahapaigutusena, mida teha ajaloo ühe suurima finantskriisi keskmes olles. Eelistasime turvalisemaid ja madalama tootlusega valikuid,» lisas ta.
Ilmselt on finantskriisi laastav mõju meie pensionifondidele põhjus, miks Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) viimaste raportite kohaselt on meie pensionifondide tootlused kõige kehvemad. Värskeima, novembri lõpus avaldatud aruande kohaselt oli Eesti teise samba pensionifondide keskmine kümne aasta reaaltootlus nn rikaste riikide klubi kehvim. Koos inflatsiooniga on meie pensionifondid põletanud kümne aastaga investorite raha 2,2 protsenti aastas.
Fondivalitsejad suhtuvad OECD hindamismeetodisse kriitiliselt. ASi LHV Varahaldus juhatuse esimees Mihkel Oja ütles Postimehele oktoobri lõpus, et OECD arvutused ei põhine osaku väärtuse muutumisel, vaid lähtuvad pensionifondidesse tehtud sisse- ja väljamaksetest.
«Samuti paistab OECD pikema perioodi tootluse tabel jõudvat erineva tulemuseni ka võrreldes sellega, kui kokku liita OECD enda iga-aastased raportid. Seda lähemalt uurides tundub vägisi, et pikema perioodi tootluses kukuvad allapoole need riigid, kus pensionivarad on võrreldes süsteemi suurusega viimastel aastatel kõige kiiremini kasvanud,» lausus Swedbanki Investeerimisfondide juht Kristjan Tamla.
Postimees arvutas ka ise pensionifondide keskmised reaaltootlused, aga seda juba fondide kaupa. Arvutuste aluseks on pensionifondide tootlused aastate kaupa, millest lahutasime aastase inflatsiooni detsembri seisuga, kolmel deflatsiooniaastal – 2009. aastal ja kahel viimasel aastal – tuli tarbijahinnaindeks tootlusele liita.
Tuleb tunnistada, et selle meetodiga saadud reaaltootlused olidki mõnevõrra paremad kui näitas OECD raport. Arvutuste kohaselt oli pensionifondide keskmine reaaltootlus alates nende alustamisest pluss 2,4 protsenti.
20 pensionifondist on negatiivse reaaltootlusega vaid kolm konservatiivset fondi – LHV Pension Intress (endine Danske Pension Intress), SEB Konservatiivne Pensionifond ja Swedbanki K1 ning lisaks veel Swedbanki optimaalse strateegia pensionifond K2.
«Võlakirjafondide negatiivne reaaltootlus on osaliselt selgitatav Eesti inflatsiooni (vähemalt kuni paari viimase aastani) ja euroala võlakirjaturul pakutavate tootluste lahknevusega. Üldiselt on kiirema inflatsiooniga riikides võlakirjaturgude intressitasemed kõrgemad,» rääkis Kristjan Tamla.
«Eesti inflatsioon ületas euroala vastavat näitajat perioodil juuni 2002 kuni detsember 2015 keskmiselt 1,6 protsenti aastas (vastavalt 3,3 protsenti ja 1,7 protsenti). Eesti võlakirjaturu puudumise tõttu pole see aga kohalikus intressitasemes kajastunud. Konservatiivsete pensionifondide investeeringud on suuresti paigutatud madalama inflatsiooni- ja intressitasemega euroala võlakirjaturgudele,» selgitas ta.
Kriisiaasta laastav mõju
Tamla sõnul on omaette küsimus, millist tootlust konservatiivselt pensionifondilt oodata. «Swedbankis lähtume konservatiivse pensionifondi puhul eelkõige sellest, et see on eeskätt mõeldud oma kogutud summade kandmiseks paariks viimaseks tööaastaks. See ei ole mõeldud pikaajaliseks kogumiseks. Seetõttu püüame fondi juhtida eelkõige nii, et kogutud varade nominaalväärtus oluliselt ei alaneks,» selgitas fondijuht.
«Tuleb tunnistada, et praeguses intressikeskkonnas on see üha keerulisem ülesanne,» lisas ta. Postimehe saadud reaaltootlused näitavad, et peab paika 2008. aasta laastav mõju tootlustele. Kui arvutada fondide tootlusi alates nende loomisest, õigemini esimesest tegutsemise täisaastast, siis on eesotsas Nordea pensionifondid, mis alustasid hiljem, 2008. aasta sügisel.
Fondijuhid toonitasid, et n-ö uusi ja vanu fonde eri tohiks omavahel võrrelda. «Uued fondid algasid sisuliselt kriisi põhjast ja pole senini veel aktsiaturgude täit tsüklit läbi teinud,» selgitas Tamla.
Seetõttu arvutasime ka keskmised tootlused alates 2009. aastast, mis oli Nordea pensionifondidele esimene täistegutsemisaasta. Seitsme aasta reaaltootluste etteotsa lisandusid Nordeale ka LHV pensionifondid.