Soovitused, kuidas vältida torustiku külmakahjusid

Vana torustik on külmatundlik ja toob pakasega omanikule ühe mure juurde. Parim ennetustöö on torude jäätumist vältida. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Nädala lõpupoole lubab ilmateade öösel kuni 15 külmakraadi, mis võib kaasa tuua ebameeldiva üllatuse – vesi torustikus võib jäätuda ja toru pinnases isegi lõhkeda.

Eesti vee-ettevõtete liit (EVEL) soovitab ennetavalt üle kontrollida oma vee- ja kanalisatsioonitorude soojapidavuse ning riskantsed kohad lisaks soojustada.

«Õnneks on sel aastal lumekiht maha sadanud läbikülmumata maapinnale, mis vähendab mõnevõrra torude jäätumise riski. Lumevaip on nimelt väga hea külmakaitse. Seega esimese asjana võiks kuhjata külmanõrkadesse kohtadesse (trassile ja vundamendile) lund juurde ja kaitsta sellega pakase eest külma keldrit, kus veetorud ja veemõõdusilm enamasti asuvad,» soovitas liidu tegevjuht Vahur Tarkmees.

Ehitusnormide kohaselt tuleb vee- või kanalisatsioonitoru paigaldada vähemalt 1,8 meetri sügavusele maapinnast ehk allapoole maapinna külmumise piiri, kuid vanemate hoonete ümbruses on mullakiht sageli paigast nihkunud või kulunud, mis muudab torustiku rohkem külmatundlikuks.

«Kohad, millele tasuks eriti tähelepanu pöörata, on sissetallatud või -sõidetud teerajad ja nende ristumiskoht torustikuga, toru sisseviik hoone vundamendi juures ning külmad välisseinad. Nende ümbrust ei tohiks lumest puhtaks rookida, vaid vastupidi, sinna tuleks lund juurde kuhjata. Lisaks on võimalik ristumiskohadele paigaldada spetsiaalsed matid,» kirjeldas Tarkmees.

Temperatuurimuutustega kaasnev pinnase liikumine võib ekstreemsematel juhtudel toru või selle ühenduskoha lõhkuda. Eriti haavatavad on malm- ja metalltorud, mis on Eestis vanemate hoonete juures küllaltki levinud ning võimaluse korral tuleks kaaluda nende välja vahetamist painduvamate ja soojapidavamate torude vastu. Samuti võiks lasta spetsialistil kaameraga läbi vaadata reoveetorustiku, kui see on vanem kui 20 aastat, sest ka reoveetoru kinni jäätumine võib olla hommikul ebameeldivaks üllatuseks.

Lisaks tuletab EVEL meelde, et temperatuur veemõõdusõlme tööruumis ei tohi langeda alla kahe kraadi. Juhul kui ikkagi veearvesti lakkab jäätumise tagajärjel töötamast, tuleb arvesti vahetamisega kaasnevad kulud katta tarbijal.

EVELi inseneeria nõunik Lauri Lagle soovitas, et samuti tuleks maakodus või hoones, mida igapäevaselt ei köeta, talveks vesi ajutiselt sulgeda ja torustik tühjaks lasta. «Kaasaegne lahendus on aga paigaldada torustikule isetühjenevad maakraanid, mille puhul ei peagi torustiku kompressoriga tühjakspuhumisega eraldi tegelema,» lisas ta.

EVEL soovitused, kuidas käepäraste vahenditega torustiku külmakahjusid vältida:

• Hoonetes ja eriti keldrites tuleks veenduda, et talvekülm ei pääse torustikule ligi. Torude ja akende soojustamiseks sobivad käepärased vahendid - vanad riided, ajalehed, vill, penoplast jm.
• Kui sõidutee ja torustik hoovis ristuvad, tuleks valida teine liikumistrajektoor. Kui see ei ole võimalik, saab ristumiskohtadele paigaldada spetsiaalsed matid.
• Juhul kui spetsialist avastab, et toru on paigast nihkunud, roostetanud või lekib, on koos parandustöödega soovitav kogu torustik sügavamale paigaldada, kus külm ligi ei pääse. Joogivee plasttorule on tänapäeval võimalik paigaldada ka spetsiaalne küttekaabel.
• Kui veearvesti asub kaevus, tuleks talveks ära soojustada kaevukaas. Selleks sobib näiteks 100 mm penoplast, millest tuleb lõigata kaevukaane suurune kate ja asetada see kaane alla.
• Katkise veearvesti tunneb ära purunenud klaasi või selle alla tekkinud vee järgi, millest tuleb teatada kohalikku vee-ettevõttesse.
• Viimane võimalus on jätta veekraan ööseks õige pisut nirisema, sest voolav vesi kinni ei jäätu.
• Kindlasti ei tohi jäätunud veetoru hakata ise lahtise leegiga sulatama. Abi saamiseks tuleb pöörduda torutööde teenust pakkuva ettevõtte poole, kellel on olemas sulatamiseks mõeldud riistvara.