:format(webp)/nginx/o/2022/01/03/14291391t1h8b6c.jpg)
/nginx/o/2011/02/17/518288t1h645a.jpg)
Järgmine üleilmne finantskriis tuleb 2015.aastal, sest omakapitali madala tootlusega rahulolematud pangad loovad toorainetelt ning arenevatelt turgudelt suure kasu lõikamise lootuses uue mulli, usub konsultatsioonifirma Oliver Wyman partner Barry Wilkinson.
«2008. aasta kriisi põhjustanud liigleebe krediidi- ning rahapoliitika ja maailmakaubanduse tasakaalutuse ilmingud on praegu toonasest ajast oluliselt tugevamad,» tõdes Wilkinson Bloombergile. Tema sõnutsi ei puudutatud Davosi majandusfoorumil võimalike kriiside üle arutledes majanduse alus ehk fundamentaalseid faktoreid.
Wilkinson prognoosib oma ülevaates, et uus finantskriis võiks toimuda viie aasta pärast. Tema mudelis tekitavad pangad uue kaubanduse-toorainete mulli, mis võib lõhkeda samasuguse pauguga kui kinnisvaramull 2008. aastal, kuid mis tooks kaasa veelgi hävitavamad tagajärjed ehk tõsisema üleilmse majanduskriisi.
Sellel, 2011. aastal taastub maailmamajandus Wilkinsoni mudeli järgi suure kiirusega, kusjuures kasvu veab 6-10-protsendilise kasvuga Aasia, USA-läheb keskmiselt ning Euroopa sörgib teistel sabas. Loomulikult koondub investorite huvi kõige kiiremini kasvavale piirkonnale, sest just sealt võiks oodata kõige suuremat ning mis peamine- kiiremat kasumit. Kuna investeeritakse massiliselt toorainetesse, lõikavad sellest kasu ressursirikkad riigid nagu Venemaa, Brasiilia ja ülejäänud Ladina-Ameerika.
Wilkinsoni mudeli kohaselt paigutavad pangad 2013. aastal suured vahendid uut kasvu lubavatele turgudele. Arenevad turud meelitavad investeeringuid kolossaalsetesse arendusprojektidesse ning need riigid elavad üle oma võimete. Mõlemad osapooled panustavad toorainete edasisele hinnatõusule.
Mis siis saaks viltu minna? Tekkinud mull võib Wilkinsoni sõnutsi lõhkeda väikseimagi torke peale, näiteks 2015. aastal. Vaadates maailma suurimat tooraineostjat Hiinat, siis jätkavad sealsete toodete hinnad tõusu ka 2013.aastal, kuid riigi valuuta ei tugevne piisavalt kiiresti selleks, et peatada toidukaupade ja metallide hinnatõusu.
Hiina majanduskasv aeglustub, investorid satuvad paanikasse. Toorainehinnad langevad ning eksportivad riigid nagu Venemaa, Brasiilia ning teised Ladina-Ameerika ning Aafrika riigid satuvad samasse seisu nagu laenuga kinnisvara soetanud majaomanik 2008. aastal. Olles andnud lubadusi, mis tuginesid varade hinnatõusul, kuid mille hind ootamatult hoopis langeb. Ning kaasnebki uus majanduslangus.
Selle esmane löök tabab Ladina-Ameerika riikide arendusprojektidesse raha paigutanud pankasid. Teine lööklaine tabab kaudseid riske võtnud USA kindlustusfirmasid. Ning kolmas laine mõjutab lääneriikide valitsusi. Toorainehindade kokkukukkumise ning panganduskriisi tõttu satub enamus arenenud riike deflatsiooni äärele. Riikide valitsused reageerivad sellele samamoodi kui «Suure Depressiooni» ajal: teevad suuri kulutusi. Wilkinsoni sõnutsi ei ole aga selge, kas maailm saab endale veelgi suuremaid eelarvepuudujääke suurendavaid kulutusi lubada.