Eesti Muusikaauhindade produtsent: ootan edasiviivat kadedust

Foto on illustratiivne Foto: SCANPIX

Täna õhtul kell pool üheksa algab TV3 otseülekanne Eesti Muusikaauhindade galast. Ürituse köögipoolest, millistest tahkudest sünnib tervik, räägib ürituse tehniline produtsent Magnus Müürsepp. Nagu selgub, on kahetunnise ürituse lavaletoomine keerukas, kuid motiveeriv ülesanne.

 

Magnus, mis see Eesti Muusikaauhinnad (EMA) õieti endast kujutab ja mis on sinu ülesanded seal?

Minu peamine ülesanne on tiimide koordineerimine. Kõige lihtsam on seda tausta poolt selgitada niimoodi, et EMA on samal ajal toimuv livetelesaade kui ka suurejooneline galakontsert. Ehk siis meil on kaks väga suurt asja pandud kokku.

Kõlab üsna komplitseerituna

Keerukus seisneb selles, et asjad peavad haakuma omavahel perfektselt, ajastused peavad olema laitmatud, inimesed peavad väga täpselt teadma nii saalis kui laval toimuva logistikat ja sisu.

Galakontserti võiks produktsiooni poole pealt vaadates võrrelda teatriga, kus näitlejad esitavad kindlat teksti, samamoodi on meil õhtujuhid, kes seda teevad, meil on olemas lavastaja, kes paneb kokku erinevate muusikaliste etteastete sisu ja liikumise poole.

Mis tuleb teatriga võrreldes siin juurde, on esiteks see teleaspekt ja teiseks selline väga-väga tehniline lähenemine ja tehnilistest võimalustest tulenevad iseärasused.

Paar näidet: kokku on EMA gaalal laval 9 erinevat muusikalist etteastet. Tugevas ülekaalus on tänavu sellised numbrid, kuhu on panustatud külalisartistidega, uudsete tehniliste lahendusetega. Kasutame reaalselt liikuvaid taustu, videoekraane, samuti teatridekoratsioone ning spetsiaalselt ürituse tarbeks toodetud elemente.

Selliseid etteasteid on märkimisväärselt raskem korraldada.

Jah. Keerukust lisab ajapuudus, et neid asju läbi proovida. See on kõigi jaoks väga suur väljakutse – teletiim peab kätte saama erinevad lavalised nüansid, artistid peavad harjumuspärasest mallist mitu sammu edasi astuma, ehk me ei tee etteasteid lihtsale vastupanule järgi andes, kus tehakse asi ära, võetakse auhind, minnakse koju.

Kes on lavastaja, kunstiline juht?

Etteastete sisulise ja koreograafilise poole paneb kokku Villiko Kruuse, kes on «Eesti otsib superstaari» taustaga. Tal on olemas oma visoon, samas ta väga palju oskab ja tahab ära kasutada neid tehnilisi nüansse, mida üks ja teine üritus pakub.

Kui suur on lavatagune tehniline tiim?

Kuskil 60-70 erinevat inimest, kel on igaühel oma roll, kes haldavad lugematul hulgal tehnilisi elemente.

Kes on produktsioonitiimis?

Tiim, kellega genereerime ideed, loome võimalused ja platvormid, on eri firmadest pärist valdkondade spetsialistid, kes on on oma alal absoluutne lagi Eesti Vabariigis. Oleme aastaid tänase üritusega sarnaseid suuri asju teinud.

EMA tehniline tiim on seekord äärmiselt tugevalt motiveeritud just tänu nendele ideedele, mida meil on võimalus teostada.

Kuidas see motiveerib?

Siin tuleb mängu Eesti suurus, lihtsalt see fakt, et meil pole võimalik teha sellisel tasemel suuri asju rohkem kui paar-kolm-neli korda aastas. Meil on tasemel artistid, täissaal publikut, kvaliteetne otsesaade.

Kuidas käib muusikute esinemiste ettevalmistamine?

Protsess algab ühest ideealgest, vahet ei ole, kust see inspiratsioon, esimene säde tuleb. Reeglina, kui see säde on piisavalt tugev, siis iga oma valdkonna professionaal ja tiimiliige tiimis - valgustaja, videospetsialistist, lavastaja, produtsent, - hakkab seda täiendama. Nii genereerub kokku tavaliselt tervik, mis on reeglina suurem, kui see, mida lõpuks laval näeme.

Alustame alati sellest, et me «mõtleme üle» ja heas mõttes «tulistame täiega». Maha võtta saab alati. Mõtleme ideed enda jaoks suureks, kohati ehk meelevaldseks ja siis me hakkame jupp-jupilt sisse tooma reaalsusfaktorit.

Protsess reaalsusfaktoriga käib täiesti kuni viimase sekundini, ehk hetkeni, kui tegelikult toimub selle asja permormance. On faktoreid, mida sa lõpuni välja ette ei näe. Näed seda siis, kui valmib tervik.

Ka sa võid olla peaproovis kindel, et vot sellisel kujul etteaste jõuab täpselt sellisel kujul televaatajani ja saalipublikuni?

Ei. See ei ole  võimalik, et mingi asi nendest, et mingi asi neist ei feili (mugandus inglise keelest - «fail» - ebaõnnestuma – T.L.)

Kindlalt meil on kuskil mingi moment, mis läheb vastu taevast. Me ei tea, mis see on, meie asi on teha kõik, et kui see juhtub, ei saa sellest aru mitte keegi peale meie tiimi.

See on see balanss, kus vahel me oleme. Vahet ei ole, kas tegu on kontserdiga või telesaatega, kui publik ei saa aru, et midagi läks untsu, siis sellisel juhul läks kõik hästi.

Head ja halba produtsenti eristab see, palju sa suudad enda ja oma tiimi vigu ette näha.

Sellise ürituse juures on kui kaks plaani, üks, mis on näha kontserdipublikule ja mis on näha telepublikule. Kuidas need plaanid jooksevad kokku produktsiooni ülesehitamise juures?

See gala on kõige ideaalsem näide, kuidas toimub produktsioon laval ja kuidas toimub produkstioon teles. Kui vaadata kontserti laval saalis olles ja pärast teles või kohapeal videoekraanil, siis paar etteastet erinevad meeletult.

Teatud numbrite puhul me eelistame televaatajat, aga me kompenseerime selle sellega, et need inimesed, kes on saalis, näevad, kuidas me seda teeme, oleme ses mõttes saalisviibijate suhtes hästi ülbed. Ilmselt nii mõnelgi televaatajal tekib küsimus, kuidas me seda kohapeal teeme.

Mis on produktstioonitiimi nii-öelda sõnum artistidele?

Püüame artisti veenda, et suudame teha selliseid üritusi Eestis teismoodi, kui nad on kunagi seda näinud. Mille üle on mul meeletult hea meel, et artistid on samuti hakanud hindama seda võimalust – The Sun, Metsatöll, Koit Toome – nad tulevad kaasa, käivad välja ideid, nad on juures, olemas, nad sekkuvad.

Uus kvaliteet, mida tahame, on kinni mõttemaailmas millega sa oled harjunud. Pingutame küll rohkem, aga saame ägedama tulemuse, millest rääkida, mille nimel pingutada, meil on platvorm, millelt minna edasi järgmisetel väljakutsetele vastu.

Usud, et see platvorm ja sünergia on jätkusuutlik ja kasutatav?

Absoluutset, 100 protsenti. Kui see asi tuleb välja nagu me loodame, usun, et see võiks tekitada selliseid mõnusaid siginaid ja saginaid ka muusikute ringkonnas. Mulle väga meeldiks, et saalisistuv artist oleks kade artisti peale, kes laval esineb.

Seda emotsiooni ajan ma taga. Mitte kadeduse enda pärast, vaid et saalisistuval inimesel tekib emotsioon ja motivatsioon järgmisel aastal pingutada ja teha oma etteaste laval veel paremini.

Aarne Saluveer ütles paar nädalat tagasi seoses Kultuurkapitali auhindadega et kui inimesed näevad mingit head asja, siis hakkab sinna peale tekkima uus kultuur.

Täiesti nõus, ma absoluutselt ei pea ennast ega oma tiimi maailmaparandajaks, aga teisalt ma ei saa jätta mainimata, et teeme seda sellepärast, et kasvõi selles galakontserdi valdkonnas on Eesti Vabariigis tõsine kvaliteedipõud.

Meil on vaja mingisugust etaloni, et asjad oleks teistmoodi. Aga niikaua, kui kõik lõhuvad seda ühte sama puud ja on selle juures jube õnnelikud, siis ei teki seda erinevust.

Proovime korraks, võtame ennast kokku ja vaatame, mis saab.