Sotsiaalministeerium: alkoholiaktsiisil on tõusuruumi

Foto: PantherMedia/Scanpix

Kuigi kiusatus võrrelda alkoholi nominaalseid hindu on suur, mõjutab alkoholitarbimist suuremal määral hoopis hinna ja inimeste sissetulekute suhe.

Statistika näitab, et mullu sai Eestis keskmise netopalga eest osta näiteks 60 liitrit viina või ligi 400 liitrit ehk 20 kasti õlut, kirjutab rahvatervise osakonna nõunik Triinu Täht sotsiaalministeeriumi blogis.

Üks oluline nüanss alkoholipoliitikas vajab selgitamist: alkohol olevat justkui hirmus kalliks läinud, et inimesed seda hulgi Lätist muretsemas käivad. Seetõttu polevat aktsiisitõusust kasu tarbimise ega kahjude piiramisel. Tõsiasi on hoopis see, et alkoholi hind on inimeste sissetulekutega üsna ühte jalga käinud ning tarbimise ja tervise seisukohast on see tähtsam kui number hinnasildil.

Eestis on alkoholi kogutarbimine olnud tihedas seoses selle rahalise kättesaadavusega – kui palgad on kasvanud kiiremini kui viina- või õllepudeli hind, on joodud rohkem, sissetulekute langedes hakati ka vähem jooma. Alles viimase kolme aasta jooksul on alkoholi suhtelise kalliduse ja kogutarbimise dünaamika erinev, mida optimistlikemate tõlgenduste kohaselt võiks seletada tasapisi muutuvate hoiakutega.

Alkoholi ostujõu andmete kohaselt avaldub aktsiisipoliitika mõju alles viimaste aastate jooksul ning ka siis on suudetud vaevu ohjeldada alkoholi suhtelist odavnemist. Otsustavalt kallimaks on kraadiga kraam ostja jaoks muutunud vaid majanduskriisi ajal, mil 33 protsendi suurusele aktsiisitõusule sekundeeris inimeste sissetulekute vähenemine ja tooraine hinna hüppeline kasv.

2004. ja 2005. aasta aktsiisitõusud ei avaldanud aga mingit mõju, alkohol läks neil aastail tarbija jaoks isegi suhteliselt odavamaks. Alates 2012. aastast on aktsiisi tõstetud igal aastal ning vähemalt viina rahaline kättesaadavus on püsinud enam-vähem samal tasemel. Seevastu õlle ostuvõime on aktsiisitõusust hoolimata tasapisi ülespoole roninud. Miks see nii on?

Eesti senine aktsiisipoliitika on eelistanud lahjasid alkohoolseid jooke. Näiteks 15-protsendine aktsiisitõus mullu tähendas õllepudeli kohta vaid kahesendist tõusu, samas kui tõus viinapudeli kohta oli 50 senti.

Selline poliitika on toonud kaasa tarbimise muutuse. Õlu on konjunktuuriinstituudi andmeil kõige joodum alkohoolne jook: mullu joodi õllena ära 41 protsenti alkoholist, viinast pärines 25 protsenti kogu Eestis ära joodud absoluutalkoholist.

Paraku on madal aktsiis tähendanud ka seda, et õlu muutub tasapisi odavamaks – aktsiisi osa pudeli hinnas on lihtsalt nii väike, et see ei avalda hinnale suurt mõju. Kui kuupalga eest kättesaadav viinapudelite hulk on püsinud samas suurusjärgus juba 2010. aastast, siis õlut sai 2015. aastal osta kümnendiku võrra enam kui näiteks 2012. aastal.

Vahe on veelgi teravam, kui vaadata madalaimat hinnaklassi. Nii 2013. kui 2014. aastal sai Eesti poodidest odavaima sentiliitri alkoholi kätte 14 eurosendi eest – kaheliitristes plastpudelites kange õllena. Odavaimad viinad võimaldasid sentiliitri absoluutalkoholi soetada üle kolmandiku võrra kõrgema hinna eest – 2013.aastal 22 ja 2014. aastal 23 sendi eest.

Madalaima hinnaklassi jookide hind on oluline seetõttu, et liigtarbijad on oluliselt hinnatundlikumad kui mõõdukad joojad, mistõttu odavaimate jookide hinnal on eriti suur mõju alkoholi põhjustatud tervise- ja sotsiaalsetele kahjudele.

Alkoholipoliitika roheline raamat seab aktsiisipoliitika eesmärgiks, et alkohol ei tohi sissetulekutega võrreldes odavamaks muutuda ning pikemas perspektiivis peaks ta lausa kallinema. See tähendab, et kuniks tõusevad palgad, peab tõusma ka alkoholiaktsiis. Kui tahetakse mõjutada eestlaste kõige jooduma joogi ehk õlle hinda, peab selle aktsiisimäär tõusma tasemeni, kus ta õlle jaehinnale senisest olulisemat mõju avaldama hakkab.