Postimees katsetab: minu lahing leedikutega

Silvalure püünis meelitas nädalaga liimile paarkümmend leedikut. Foto: Tairo Lutter

Kindlasti on paljud kokku puutunud olukorraga, kus pannkooki tegema hakates leitakse jahu seest väikesed pruunikad tiibadega putukad, kes on omale kuivainepakki heegelketti meenutavad piklikud pusad pununud. Hetk hiljem võib avastada, et ka kamapakile on keegi augud sisse närinud ning küpsistest on alles vaid peenike puru.

Ilmselt on sisse kolinud leedikud. Mind tabas see üllatus kuu aega tagasi. Loomasõbraliku inimesena otsustasin algul kasutada looduslikke vahendeid. Need tiivulised, keda köögis ringi lendamas nägin, lõin lihtsalt maha. Sel viisil surres jätavad nad endast maha kollaka pleki, nii et tasub hoolega vaadata, millisel pinnal seda teha. Kõik kuivained tõstsin kiirelt prügikasti ning pesin kapid korralikult äädikaga puhtaks, nagu internetis soovitati.

Mõnda aega oli tõesti rahulikum. Mõne nädala pärast hakkas aga leedikuid vaikselt juure tekkima. Ilmselt oli uus pesakond nukkunud. Olukord läks iga päevaga hullemaks, meenutades vaikselt juba putukakolooniat. Köögiuksest sisse astudes lendas vastu umbes viis isendit, teist samapalju kükitas seintel ning kuivainete kappi avades tiirles vastu juba terve parv. Toidutegemine oli pehmelt öeldes ebameeldivaks muutunud.