Sirje Niitra: lubage haige olla!

Sirje Niitra Foto: Peeter Langovits

Ühes nurgas köhib üks kolleeg, teises teine, kolmas vehib kõrge palavikuga kodus tööd teha – kuni haigus päris maha murrab ja inimene juba pikemaks ajaks töölt ära peab jääma.

Selline on igapäevane pilt enamikus töökohtades. Sest olukorras, kus töötasu nagunii vähendatud, ei saa lihtsalt lubada endale nädala või paar kodus haiguslehel olla. Kaotus rahas on palgapäeval ju tohutu. «Kes küll mõtles välja, et esimestel päevadel, kui enesetunne kõige sandim, pead ilma rahata kodus istuma,» küsivad paljud.

Haigekassa statistika näitabki, et ehkki töövõimetuslehti võetakse nüüd vähem, on töölt ametlikult tervise pärast ära oldud päevade arv kasvanud. Kellele see kasulik on? Mida aga selline haiguse pikalt vindumine, kui see püstijalu läbi põetakse, inimesega teeb, oskavad öelda tohtrid. Ega nad selle kohta hästi küll ei ütle. Teiseks on selline inimene töökohal justkui viitsütikuga pomm. Alati ei õnnestu ju temast ohutusse kaugusse hoida.

Mõningatel juhtudel saab töötaja oma tööandjaga kokkuleppele ja haiguslehte ei võta, ütlevad perearstid. Aga mida selline mitteametlik kokkulepe tähendab? Et oled paar päeva niisama kodus ja pärast teed töö järele? Ega sel juhul kaua haige olla tihka, pealegi tuleb vaevu tervenenuna kohe kaotatud aega tasa tegema ehk topelt rabama hakata.

Haige vajab muu hulgas ka ravimeid. Haiguslehel viibijale on see topeltlöök. Pole saladus, et ravimid on läinud kallimaks ja omaosalus ehk see, mida inimene oma taskust peab maksma, on meie riigis üks suuremaid Euroopas. Juba tühipaljas punase päevakübara tinktuur, mida soovitatakse immuunsüsteemi tugevdamiseks ja mis ei kuulu ravimite alla, maksab apteegis 5,75 eurot ehk 90 krooni.

Väga valus oli kuulda patsientide esindusühingu eestkõneleja suust näidet, kuidas paljulapseline ema, kelle kõik võsukesed olid ühel ajal viiruse külge saanud, pidi apteegileti ees valima, keda neist ravida ja keda mitte, sest kõigi ravimite väljaostmiseks ei jagunud väikesepalgalisel perel lihtsalt raha. Kas inimesi tohib sellise valiku ette seada?

Haigusi on lihtsam ja odavam ära hoida kui neid hiljem ravida – see peaks olema kõigile teada käibetõde. Praegu on olukord selline, et kui lähed perearsti juurde, küsib ta kohe, mille üle kaebate? Kui vastad, et oled terve ja ei kaeba millegi üle, kuid tahaksid oma tervist nii-öelda igaks juhuks kontrollida, vaadatakse sind kui tulnukat.

Tegelikult peaks igal inimesel, kes on korralikult sotsiaalmaksu tasunud, olema võimalik ravikindlustuseks eraldatud raha eest aeg-ajalt põhjalik terviseaudit ja riskianalüüs saada. Et ei tekiks olukorda, kui juba tõesti kaebusega arsti juurde minnes peame tohtri suust kuulma küsimust: «Miks nii hilja?»