Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/10/18/5971593t1hd372.jpg)
Aastaid on finantsringkondades ja avalikkuses käinud arutelu selle üle, miks ei ole Eesti riik alates Eesti Telekomi üliedukast börsile minekust aastal 1999 viinud börsile ühtki endale kuuluvat firmat.
Põhjendusi on mitmesuguseid, kuid valdavalt jääb riigi valitsejatest mulje, et otsest vajadust riigile kuuluvaid firmasid börsile viia pole. Kapitali polevat vaja ei ettevõtetel ega riigil. Ja isegi kui riik saaks mõne firma börsile viimisest raha, poleks see ju niikuinii eelarvekõlblik tulu ehk seda ei saaks eelarves kasutada. Lisaks levib arusaam, et riigile kuuluvad börsikõlblikud firmad on strateegilised ja riik peab neid kontrollima. Seda kõike arvestades tekib küsimus, milleks riskeerida oma poliitilise kapitaliga. Seega, nii poliitilise huvi vähesus, üleüldine visioonitus, hirm tundmatuse ees, asjatundmatus ja ehk ka vahepeal pead tõstnud riigikapitalism on peamised põhjused, miks riigile kuuluvate äriühingute börsile viimise jutt kuhugi jõudma ei kipu.