Eesti pere elu suure mulli sees

Viimati käidi perega näiteks rabas mullitamas – avarus, rahu, värvilised mullid hõljumas kaugusse... Foto: Anne-Ly Sumre

Septembrikuine reedeõhtu. Päikest näeb ainult veel servapidi ja õues on kaheksa kraadi sooja. Pooleteiseaastane Uku ukerdab koduõuel kilekombinesoonis pesukausi kohal, näpud seebivees, ja kilkab ennastunustavalt. No kuidas ta teistmoodi saakski, kõik oma vähesed elupäevad on ta näinud, kuidas vanemad õed ja isa-ema vabadel hetkedel sama teevad, kirjutab Anne-Ly Sumre Saue valla lehes Koduvald.

Segavad kaussi sobiva segu, haaravad õngeritvu meenutavate pulkade otsa seotud kanganööridega asjanduse ja elegantsete ning mõõdetud liigutustega võluvad välja meetri-paarise läbimõõduga hiigelmulle. Ja need on tõesti hiiglaslikud, tavapäraste mänguasjapoes müüdavate mullitajate kõrval näivad need üleelusuurused.

Esimene kokkupuude hiigelmullidega oli Andresel ja Evelinil aastaid tagasi Barcelonas. Teiste tänavakunstnike kõrval sattusid nad nägema mullimeistrite etendust ja nähtu oli nii ilus ja intrigeeriv, et ka koju naastes ei kadunud see pilt silme eest. Tekkis tahtmine ise ka katsetada. Paraku selgus, et ei ole nii lihtne, et lähed poodi, leiad riiulilt sobiva komplekti ja voilà. Mingeid mullivedelikke müüakse küll, aga need segud on tihked, elastsust ei ole. Mull tuleb küll, aga kipuvad kohe pärast formeerumist katki minema, seega ei saavuta nad kunagi piisavat suurust ega lenda kaugele-kõrgele.

Salajane segu kodulaborist

Appi tuli sõber Google, tänapäeval on ju nii, et iga asi on kusagil Google’i nurgas olemas ja nii leidsidki noored kümneid ja kümneid lehekülgi, mis õpetasid tegema mullitamise segusid ja mulliritvu. Küll aga selgus, et retseptid on isesugused, aga mitte kõik neist ei tööta. «Mõnes retseptis oli kirjas, et vaja lisada kaks tilka glütseriini, teises kaks pudelit, saa siis aru, mida tegema peab,» meenutab Evelin.

Mõni retsept töötas ideaalselt, kuid järgmisel päeval uutes ilmaoludes purunesid mullid halastamatult. Aga kuna kihk ei kadunud, hakati katsetama. Tihti nägi Mürkide pere köögilaud välja nagu väike labor. Miksiti segu kokku, katsetati, uuel ringil timmiti koostisosade vahekordi, prooviti uuesti. «Ma arvan, et oleme viie aastaga vähemalt poolsada retsepti läbi proovinud,» nendib Andres.

Nüüd usub mees, et nad on leidnud lõpuks universaalse segu, mis töötab nii soojema kui külmema temperatuuriga, nii tuulega kui ilma, nii niiske kui kuiva ilmaga. «Mis seal salata, üks peamisi koostisosi on nõudepesuvahend. Ma ei ole keemik ega oska seletada põhjust, aga näiteks šampoon ei tööta. Lisakomponentidena on olulised mõned spetsiaalsed pulbrid, mida tellime USAst ja Saksamaalt,» selgitab Andres.

Lõplikku segu valmistamise juhendit Mürgid muidugi ei avalda, sest tänaseks ollakse veendunud, et asi on nii äge, et selle võiks ka ärimaailma viia. Loogiline ka – kui toode tundub perspektiivikas, aga poest osta ei saa, siis järelikult tuleb see ise turule tuua. Ja just sellega perekond Mürk peale viieaastast n-ö koduköögi tootearendustööd tegelebki. Juba on välja töötatud pakendid ja visuaalid segu jaoks, keldris on tuhatkond eri suuruses mullitamisritva ootel, nüüd on vaja veel paberimajandus korda ajada.

Andres, kes ise oma põhitööna IT-valdkonnas rahvusvahelisel turul tegutseb, ei varja, et näeb oma hiigelmullitajal turgu mitte ainult Saue vallas ja Eestis, tema haare on ikka palju laiem, ulatudes kindlasti Baltimaadesse, aga miks mitte ka kaugemale.

Aga ega segu ei ole ainuke hiigelmullitaja komplekti osa. Ise aretatud on ka mullipulgad, mis on eri pikkustes ning näevad välja ja tunduvad pihus nagu õngeridvad. Nende algosad tulevad Hiinast. Siis on oluline veel spetsiaalne nöör (päris tavaline pael ema käsitöökarbist ei sobi), mis võtab piisavalt vedelikku sisse, samas ka vabastab õigel hetkel. Paela seotakse erinevalt: on ühe, kahe ja kolme mulliavaga variante. Nii vedelik kui pulgad on tegelikult suhteliselt lihtsa ülesehitusega. Kui viitsimist internetti kaevuda, siis suurema või vähema vaeva ja katsetamiskuluga suudab igaüks oma mullitaja kokku panna.

«Oleme selle katsetamisvaeva ja ebaõnnestumise riski endi õlule võtnud ja pakume riiulilt valmislahendusi nii perega õhtu sisustamiseks kui ka suuremateks pidudeks. See on nagu kartulisalat, mille tegemisega saaks ise hakkama, aga tihti eelistatakse valmislahendust kaupluse külmikust,» toob Andres võrdluse.

Tehnika on lihtne

Kui segu on olemas ning mullipulgad ka, siis edasine on lihtne. Sõna otseses mõttes nagu lapsemäng, sest hakkama saab sellega ka pooleteiseaastane Uku. Tuleb ritvu koos nende otsa sõlmitud kangapaelaga seebivees sopsutada, tõsta need siis õhku ja sujuvate käeliigutustega laiali tõmmata.

Kui juhtub olema tuult, siis teeb iil ise töö ära, puhudes ritvade vahelt läbi ja tekitades mulli. Kui tuult üldse ei ole, tuleb tsipa ise liikuda või pöörata. Paari katsetamiskorraga tekib kätesse arusaam, mismoodi liigutama peab ja millal mull n-ö lahti lasta. Põhiline on sujuvus, rapsimisega kaugele ei jõua. Vihmaga siiski väga ei mullita ja suvel kipuvad sääsed mulle katki hammustama. Alla kolmeaastastele lastele Mürgid veel mullitajat tavaperedes kätte anda ei soovita.

«Inimesed kipuvad mullitamist seostama suvega. Tegelikult tulevad parimad mullid just siis, kui temperatuur on madalam, näiteks nüüd sügisel. Päikese käes lähevad mullid kiiremini katki. Väikese tuulega tulevad suuremad, aga kõvema tuulega formuleeruvad mullid kiiremini, neid on rohkem ja nad on tugevamad. Isegi tormiga saab mulle teha, siis tuleb lihtsalt nööride vahe väiksem hoida,» selgitab Andres.

Suurte ritvadega ei ole probleemi teha ühe kastmisega 4–5 kuni paarimeetrise läbimõõduga pikalt hõljuvat mullihiiglast. Tema enda kõige võimsam elamus oli kord kevadõhtul. Õhusooja oli kaks kraadi ja mees puhus välja sadu pisikesi mulle, mis jäid kõik kastese muru peale tervelt lesima ja hommikuks olid ära külmunud, kuid alles ja terved ikkagi. «Tõeliselt kena elamus,» nendib mees.

Vaimustab igas eas

«Kui mõned valmistuvad suveüritusteks nii, et panevad koduõlle käima, siis meie segasime enne sõpradega koosolemisi ikka paar mullivedelikku kokku,» naerab Evelin. Algusaastatel oligi mullitamine rohkem nagu lastele meelelahutuse pakkumine. Kui mindi Viljandi folgile või jaanipäevale, siis võeti vahendid kaasa, et pisiperel igav ei hakkaks. Suvel käiakse oma mullikomplekte tutvustamas ka laatadel.

Andrese sõnul uudistavad ammulisui nii suured kui väikesed. Tõsi, lastel on esimene kihk mulle katki torgata, aga kui ise korra proovida saavad, siis see isu kaob hoobilt ära.

Aga lisaks lastele suudavad hiigelmullidest vaimustuda ka suured inimesed. «Meil oli selline lugu, et ühel üritusel üks pankurihärra vaatas meie mullitamist, proovis ise ka ja oli täitsa rabatud, see olla nii zen,» räägib Evelin. «See jah harjutab inimeses üldist positiivsust, kui seda teed, siis suudad unustada ära kõik muu ja lihtsalt hetkes olla,» sekundeerib talle ka Andres.

Viimati käidi perega näiteks rabas mullitamas – avarus, rahu, värvilised mullid hõljumas kaugusse... Mullid ise on värvilised nagunii, aga just taust annab toone juurde, näiteks rohelise taustal omandavad nad erilise kirkuse. Nii Evelin kui Andres teevad istuvat kontoritööd, mullihobi annab tõuke minna välja ja loodusesse. Ja mis põhiline – seda saab harrastada kogu pere. Pisike Uku Markus on juba väga asjalikult mulliritvadega vehkimas, tema õed Mia-Marie ja Mirtel teevad kohati silmad ette vanemate oskustelegi. «See on jah meil selline pere ühine hobi,» nendib Evelin rahulolevalt.

Muide, Andres on selgeks õppinud ka sellise nipi, et suudab mulli välja võluda ka ümber inimeste.

Oma tüdrukutel on olnud rõõmu seista otse seebimulli sees. Nii et mulli sisse saab täitsa minna – nii otseselt kui kaudselt.