/nginx/o/2010/11/11/464548t1h0b0a.jpg)
Nädalake enne jõule Financial Timesis ilmunud säravas artiklis «Reaalsuskontroll küberruumis» (FT 17.12) küsib Gillian Tett suurisilmi, mis vägi see küll on, mis paneb Ameerika meeleheitel koduperenaisi FarmVille’i arvutimängus kulutama reaalseid dollareid imaginaarsete roosade traktorite ja purpursete lehmade peale.
Esimene pähetikkuv selgitus on muidugi see, et veebipõhised arvutimängud on lahedad ja meeleheidet mahendavad. Ent nagu autor edasi arutleb, võivad põhjused peituda sügavamal, ja nimelt kulutatud dollarite endi irreaalsuses.
«Kaks tuhat aastat tagasi, kui kolm idamaa tarka Jeesusele esimesed jõulukingid tõid, olid raha ja rikkus käegakatsutavad, ainelised nähtused: kuldmünte võis puudutada ja enne mürri vastu vahetamist taskus ringi kanda. Meie päevil on raha aurustunud imevärki eeterlikku ruumi, mis on nii futuristlik ja raskesti adutav, et kogu see asi meenutab rohkem «Star Treki»,» kirjutab pr Tett.
Tõepoolest, mida õigupoolest tähendab eurokalkulaatoril piima hinda ühisrahasse tõlkivale ilmakodanikule see, et USA valitsussektori võlg ulatub sel aastal 15 triljoni dollarini, et selle keskpank kavatseb osta 600 miljardi dollari eest valitsuse võlakirju või et Iiri valitsus kulutab oma pankade päästmiseks 25 miljardit eurot?
Lummava arvuloitsu alt vabanemiseks võiks kõigepealt proovida rahatähtede nullid meile tunduvalt hoomatavamale isiklikule ajateljele ümber tõsta. Eesti statistikaameti andmetel on 1966. aastal sündinud mehe järelejäänud keskmine eeldatav eluiga 27 aastat, mis ei anna paraku kokku isegi miljardit sekundit (ilmselt viimane argiselt tajutav ajaühik); neid koguneb vaid veidi rohkem kui 850 miljonit.
Kui me nüüd jälle dollariteljele tagasi hüppame, siis näeme, et kogu alanud aastaks plaanitud 1,5-triljonilise defitsiidi juures kulub USA valitsussektoril 850-miljonilise puudujäägini jõudmiseks vaid veidi rohkem kui viis tundi.
Lehte lugev ja raadiot kuulav rahvas teab, et krediidikriis hakkas pihta, kui turgudelt kadus likviidsus, et valitsused püüdsid paanikat ohjeldada likviidsuse juurde pumpamisega, et Lõuna-Euroopa pangad sõltuvad Euroopa Keskpanga likviidsusabist jne, jne. Siinkohal oleks vahest mõistlik korraks peatuda, et endalt lapsemeelselt küsida, mis asi see paljukannatanud likviidsus üldse on.
Määratlusi on siin nagu iga teise keerulisema nähtuse puhul mitu, selle loo raames tundub kõige otstarbekam juhinduda definitsioonist, mis ütleb, et likviidsus on mis tahes vara omadus olla hõlpsasti sularahaks ümber vahetatav.
Kusjuures hõlpsus viitab siin nii vahetuskiirusele kui ka vara väärtuse säilimisele, sest piisavalt suure hinnakärpe korral on üldjuhul võimalik kõigest enam-vähem väärtuslikust lõpuks ikkagi lahti saada. Viimane likviidsuse määrang viib aga vaid uue küsimuseni: mis asi on õieti sularaha või üldse raha?
Sularaha puhul on vastus võrdlemisi lihtne. Viieeurone pangatäht on olemuslikult Jean-Claude Trichet’ allkirja kandev minu ja Euroopa Keskpanga vaheline leping, millega viimane kohustub mulle lepingu esitamisel andma vastu teise täpselt samasuguse lepingu.
Ma võin aga Trichet’ allkirjastatud lepingu viia mõnda kommertspanka ja vahetada selle teise, sedapuhku juba minu ja kommertspanga vahelise lepingu vastu, millega kommertspank kohustub mulle nõude esitamisel tagastama esialgse, s.o siis minu ja keskpanga vahelise lepingu. Nii ongi nüüdisaegne raha sisuliselt järjest keerukamate ja vähemlikviidsete lepingute sasipundar.
Igaüks, kes on kordki rahaautomaadi ekraanil näinud teadet «Ajutiselt ei tööta» või siis nurgapoes silti «Kaardiga maksta ei saa», mõistab, et nõudmiseni hoius ja sularaha on küll väga sarnased, kuid siiski erinevad lepingud. Kui ma samast pangast laenu võtan, loob viimane minu võetud kohustuse vastu uue raha ja hoiab pöialt, et kõik hoiustajad ei tule korraga Trichet’ allkirjaga lepingute järele.
Gillian Tett on varasemates artiklites ülalkirjeldatud lepingupundart tabavalt võrrelnud suhkruvatiga. Selle kodumaisegi kapitalismi algusaegadel olulist rolli mänginud magusa olluse ainsaks koostisaineks on teadupärast tavaline peensuhkur, mis sulatatult ja pöörleval plaadil läbi sõela pressituna varasemast tunduvalt kuraasikama kuju võtab. Moodsas rahanduses täidab pöörleva plaadi rolli pangandussüsteem, mis keskpanga antud peensuhkrust koheva rahamassi valmis keerutab.
Statistikud tõmbavad suhkruvatile kokkuleppelise joone ja ütlevad, sellest sissepoole jääv suhkrupall on raha, väljapoole jääv aga mitte. Kuid nagu kõik inimeste piirid, on ka need veetud (suhkru)liivale. Me oleme harjunud pidama kommertspankade nõudmiseni ja tähtajalisi hoiuseid peaaegu täiuslikeks sularaha asendajateks ja seetõttu käsitlevad ka statistikud neid rahana, määratu hulk teisi võlakohustusi statistikute aga jaoks raha ei ole.
Ent kui kommertspankade hoiustest on enamikul lihtsurelikest isikliku kogemuse läbi ikka oma arusaam, siis krediiditsükli tipus suhkruvati äärmistes kõige õhulisemates kihtides toimunust oli see vaid õige vähestel. Põhimõtteliselt on ka lihtlabane nõudmiseni hoius tuletisleping, sest selle alusvaraks on ikka see sama Bernanke’i või Trichet’ allkirjaga võlapaber.
Investeerimispankadest, riskihajutusfondidest ja muudest riiklike järelevalveasutuste vaateväljast väljapoole jäänud investeerimisfirmadest koosnev nn varipangandussüsteem oli oma asjaajamises jõudnud aga juba tuletiste, tuletiste … tuletiste tuletisteni. Üksteisele laenavad varipangad kasutasid üht ja sama tagatisvara järjest uutes ja uutes laenutehingutes, nii et lõpuks vahustati ka ainsa suhkrutera ümber muljetavaldav kogus magusat õhku.
Et vari- ja pärispangad olid omavahel tihkelt läbi põimunud – pärispangad müüsid oma laenud varipankadele ja läksid siis äärelinnadest uusi majatuid töötuid otsima –, siis oli seda ka vari- ja pärisraha ja kui õhk niiskemaks läks ja vatikera äärmised kihid kiiresti kokku tõmbusid, jõudsid probleemid nobedalt pangahoiusteni. Lehmani varipanga kriis kasvas üle tõeliseks paanikaks siiski alles pärast seda, kui pärisraha järele valvav Reserve Primary Fund päev hiljem oma kohustusi täita ei suutnud.
Kuivõrd läbikasvanud lepingupadrikus osutus piiritõmbamine päris- ja variraha vahele sama hästi kui võimatuks, siis võtsid valitsused kabuhirmu vältimiseks pea kogu selle üüratu magusa võlamassi enda raamatutesse. Selle sammu kibedad poliitilised tagajärjed on aga tõenäoliselt veel alles ees.
Princetoni ülikooli ajalooprofessori Harold Jamesi sõnul on üks demokraatia tähtsamaid tunnusjooni rahva võime oma esindajate kaudu kontrollida tema nimel võetud kohustusi.
«Viimase paarikümne aasta rahandusrevolutsioon tundub aga olevat esindusdemokraatia ja riigi rahanduse vahelise ühenduslüli läbi raiunud. Tuletis- ja muud udupeened finantsinstrumendid näisid kodanikke vabastavat vastutusest anda riiklikele kulutustele oma heakskiit.»
«Teiste sõnadega, nüüdisaja riigi rahandus sarnaneb üleüldise majaomanduse pettekujutelma tekitanud rämpslaenudega; reeglid ja piirangud ei kehti enam,» kirjutab hr James.
Arutledes Iiri valitsuse 2008. aasta septembris tehtud otsuse üle tagada riigi erapankade võlad, ütleb ta: «Iiri valitsus tegi midagi, mida ükski vastutustundeline valitsus poleks kunagi tohtinud kaaludagi. Ta võttis endale Iiri rahvatulu kaugelt ületava kohustuse.»
Ja lisab: «[Iiri peaministri] Coweni tegevus on palju laiema äpardumise märk: põhimõttelise tähtsusega side kodanike ja maksumaksjate kohustuse ja valitsuse otsuste vahel on katki lõigatud.»
Niisiis, poliit- ja finantsheerosed on kübertaevasse tekitanud röögatu nulliparve ja lähiajal hakkavad need nüüd vaikselt maa peale pudenema – Kreeka, Iiri, Hispaania jt kokkuhoiuprogrammid on siin vaid esimeseks vaatuseks – ja sedamööda, kuidas praegu veel tähendusetult astronoomilised arvud eelseisva nullirahe käigus lihtsurelikele arusaadavama kuju võtavad, on ainult aja küsimus, mil FarmVille’is oma lillat lehma lüpsva koduperenaise rauge meeleheide paksuks meelepahaks üle kasvab.
/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)