/nginx/o/2013/09/06/2318045t1h2677.jpg)
Viinamarjakasvatajate ja veinivalmistajate liit tegi riigile ettepanekule seada kindlad reeglid ja nõuded sellele, missugust veini võiks nimetada Eesti omaks, liidu hinnangul peaks Eesti veini tooraine olema ka täies mahus siin toodetud; maaeluministeerium kavatseb ettepanekuid lähiajal koos ülejäänud alkoholisektoriga analüüsida.
Maaeluministeerium saatis septembri keskpaigas kooskõlastusringile alkoholi määratlemise, kirjeldamise ja müügiks esitlemise uued täpsustatud nõuded. Need paika seadev määrus põhineb 2004. aastast ning täpsustused võtavad peamiselt üle mõne aasta taguste eurodirektiivide nõuded. Sisulistest muudatustest on olulisim see, et eelnõu lubaks puuvilja- ja marjaveini toorainena kasutada peale puuviljade ja marjade ka muud taimset materjali.
Eelnõu koostamisesse kaasati ka Eesti Viinamarjakasvatajate ja Veinivalmistajate Liit, mis tegi ettepaneku seaduses nõuded senisest märksa põhjalikumalt selgitada ning muuhulgas lahti kirjutada ka see, mida võib üleüldse nimetada Eesti veiniks, Eesti siidriks või Eesti perry'ks ehk pirnimahlast kääritatud joogiks.
«Meie jaoks on praegu kõige olulisem küsimus see, et ei ole selge, mis üldse on Eesti vein. Sellest algab kõik,» ütles liidu juht Jaanus Lajal BNS-ile. Ta rääkis, et kuna seaduses nõuded selle kohta puuduvad, tõlgendavad tootjad seda väga erinevalt ning seetõttu ei pruugi tarbija jaoks sugugi selge olla, kas «Eesti vein» on toodetud näiteks siinsetest Otepää viinamarjadest või on tegu hoopis Hiinast imporditud kontsentraadist kääritatud joogiga.
Viinamarjakasvatajate ja veinivalmistajate liidu ettepanek näeb ette, et puuvilja-marjaveriniks tuleks nimetada kuni 16-mahuprotsendilise etanoolisisaldusega kääritamise teel saadud alkohoolset jooki. Seejuures aga tohiks Eesti veiniks nimetada vaid säärast kaupa, mis on täies ulatuses valmistatud Eestis kasvatatud viinamarjade värskeltpressitud mahlast. Puuvilja-marjavein võiks aga tähendada kaupa, mis on tehtud Eestis kasvatatud marjade või puuviljade värskeltpressitud mahlast või ka virdest.
Jooke, mis on aga valmistatud kääritamise teel kontsentraadist, pulbrist või taimede ja viljade leotamisel ning mille etanoolisisaldus on kuni 15 mahuprotsenti, tuleks aga liidu hinnangul nimetada vastavalt kas kontsentreeritud mahlast või pulbrist valmistatud kääritatud joogiks või taimeosade leotamisel ja suhkru lisamisel saadud kääritatud joogiks.
Maaeluministeeriumi kooskõlastusringile saadetud eelnõu näeb nendest ette vaid puuvilja- ja marjaveini kategooria. See oleks eelnõu järgi kuni 15-mahuprotsendilise etanoolisisaldusega kääritatud jook, mis on valmistatud värsketest marjadest või puulviljadest valmistatud pulbrist või mahlast või tehtud kontsentreeritud mahlast.
Lajal ütles, et praegune selguse puudumine on kehv nii tootjale kui tarbijale ja raskendab kauba turustamist, kuna ei pruugi olla selge, mida täpselt etiketile kirjutada võib. Tulevikus võiks tema sõnul mõelda näiteks ka Eesti veini geograafilise tähise või kvaliteediklasside loomise peale. «Selle kõige alus on aga selgus ja selleks on vaja teha määrus,» rääkis Lajal.
Viinamarjakasvatajate ja veinivalmistajate ettepanekud näevad ette täpseid nõudeid ka näiteks sellele, missugust siidrit või perry't võib nimetada Eesti omaks. Nii oleks Eesti siidri puhul võtmetähtsusega see, et toormena kasutatud õunad oleksid täielikult kasvatatud Eestis, samuti peaks Eesti perry tootmiseks kasutatud pirnid olema 100-protsendiliselt Eestist pärit.
Maaeluministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand ütles BNSile, et ministeerium on Eesti Viinamarjakasvatajate ja Veinivalmistajate Liidu ettepanekud kätte saanud.
«Kuna püstitatud teemad puudutavad laiemalt kogu alkoholisektorit, siis on arutelud nendel teemadel kindlasti ees ja selleks on kavas kogu sektori laiemapõhjalisem kaasamine,» rääkis ta.