Üldistatult võib Eesti maksusüsteemi kohta öelda, et eelistatud on pigem kapitalimahukas, mitte tööjõumahukas sektoris tegutsevad ettevõtted. Kiire palgakasvu tõttu on tööjõumahukas sektoris madalama lisandväärtusega tootmine taandumas ja kasvab teenusmajanduse valdkonna osakaal, seda nii Euroopas tervikuna kui ka Eestis.
Käibemaksukohustuslasena registreerimise piirmäär on meil muutumatuna püsinud alates 1995. aastast. Käibe piirmäär 16 000 eurot vastas siis umbes üheksale keskmisele aastapalgale, täna on see 1,3 inimese aastapalk. Kui piirmäär oleks kõrgem, annaks see tunduvalt suuremale hulgale ettevõtetele võimaluse otsustada, kas neil on kasulik olla käibemaksukohustuslane või mitte.
Käibemaks toimib lisandväärtusmaksuna, seega maksukohustuslasena on maksukoormus suurem nendel ettevõtetel, millised müüvad kaupu või teenuseid põhiliselt lõpptarbijatele. Nende ettevõtete hulka võivad kuuluda väikeettevõtted, millised tegutsevad näiteks jaekaubanduse, toitlustuse, majutuse, vabaaja- ja sporditegevuse valdkonnas, vanurite- ja puuetega inimeste hooldusteenuse alal ja mujal. Käibemaksukohustuslasena tegutsemine on majanduslikult soodsam nendele ettevõtetele, millised müüvad kaupu ja teenuseid põhiliselt teistele käibemaksukohustuslastele.
Mikroettevõtteid võiks meil olla palju rohkem ja see vorm võiks olla ka alternatiiv nendele inimestele, kes kaaluvad madalapalgaliselt palgatöölt välismaale suunduda. Meil on ettevõtlikke inimesi, kellele ei sobigi palgatöö ja ka siis oleks alternatiiviks oma ettevõtlusega alustamine. Õnnestumise korral võib tekkida võimalus, et peagi on nad ise tööandjad. Meil on ka valdkondi, kus varem või hiljem globaalse konkurentsi tõttu töökohad kaovad, aga samaväärset palgatööd pole saada. Ka siis võib olla alternatiiviks omal riskil tegutsemine ettevõtjana mõnel muul alal.