/nginx/o/2016/09/25/5883489t1h3ec8.jpg)
SEBi majandusanalüütik Mihkel Nestor kirjutab värskes nädalakommentaaris, et Eesti majanduskasvu on viimastel aastatel pidurdanud investeeringute vähenemine. Sellest hoolimata oleme võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, üks suurimates investeerijatest.
Analüüsides riigi majanduskasvu komponentide lõikes, on üks olulistest näitajatest investeeringute osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus (SKT). Suured investeeringud viitavad enamasti majanduse kiirele arengufaasile. Panustades raha kinnisvara-, s.h elamuehitusse, parandatakse inimeste materiaalset elujärge. Ettevõtete investeeringud tõstavad aga tootmisvõimsust või tehnoloogilist taset, mis suurendab riigi majanduskasvu potentsiaali järgnevatel aastatel.
Eesti on Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide seas olnud traditsiooniliselt üks aktiivsematest investeerijatest. Aastatel 2006-2007 ja 2012-2013 oli Eesti investeeringute osatähtsus SKT-sse kogu ELi suurim. Ka eelmisel aastal, kui investeeringud 2014. aastaga võrreldes vähenesid, jagasime selle indikaatori põhjal neljandat kohta Rootsiga – riigiga, kus oli samal ajal käimas aastakümnete suurim ehitusbuum. Kui ELis on investeeringud läbi aastate moodustanud keskmiselt 20 protsenti SKT-st, siis Eestis viimase 10 aasta keskmisena lausa 28 protsenti.
Alates 2013. aastast on Eesti investeeringud hakanud aga vähenema, pidurdades seetõttu oluliselt ka majanduskasvu. ELis tervikuna on investeerimisaktiivsus samal ajal olnud pigem kasvutrendis. Languse üks oluline põhjus on riigi ehitustellimuste kadumine. 2013. aastal jõudis lõpule ELi struktuurivahendite seitsmeaastane periood, mille arvelt investeeringuid rahastati. Hoogustunud elukondliku kinnisvara ehitus seda puudujääki täita ei suutnud. Tööjõukulude suurenemine ja kesised äritulemused on viimasel kahel aastal pidurdanud ka ettevõtete investeerimisjulgust. Kolmandaks võib investeeringute osatähtsuse vähenemist SKT-s pidada ka pikaajaliseks struktuurseks trendiks – mida paremaks muutub meie infrastruktuur ja tehnoloogiline tase, seda vähem on nende rajamiseks ja uuendamiseks vaja raha kulutada.
Investeeringud on kaldu ehituse poole
Pelgalt investeeringute üldnumbri põhjal majandusele hinnangut anda ei saa – väga oluline on vaadata ka investeeringute struktuuri. Näitena põhjustas 2006. ja 2007. aastal investeeringute suurt kasvu kinnisvarabuum, mis lõppes Eesti majanduse jaoks teadagi traagiliselt. Oleks kogu see raha suundunud betooni ja kipsplaadi asemel Eesti ettevõtete tootmisefektiivsuse, tehnoloogilise taseme ja tootearenduse parandamisse, elaksime ehk oluliselt jõukamas riigis.
Üllatavalt ei ole viimase 10 aasta põhjal Eesti ELi riikide seas esirinnas siiski elukondlikusse kinnisvarasse suundunud investeeringute, vaid hoopis muudele ehitistele ja rajatistele kulutamise poolest. Perioodil 2006-2015 suundus sinna 41 protsenti Eesti koguinvesteeringutest, EL28 liikmesriigi seas oli vastav keskmine 28 protsenti. Tegemist ei ole üksnes Eesti eripäraga, vaid see puudutab pea kõiki ELi vaesemaid liikmesriike, kes on saanud struktuurifondide vahendeid kasutada oma infrastruktuuri arendamiseks. Kuivõrd suures ulatuses need investeeringud majanduse arengupotentsiaali on kasvatanud, on muidugi vaieldav. Parematele transpordiühendustele või kvaliteetsemale energiavarustusele on numbriline hinnang võimalik omistada. Samas on odava raha abil tehtud ka investeeringuid, mida nappide maksutulude toel vaevalt kunagi ette oleks võetud.
Ehitusinvesteeringuid tervikuna vaadates ei saa samas öelda, et Eesti oleks kulutanud liialt «betoonile». Kui ELis on keskmiselt ehitusse suundunud 52 protsenti investeeringutest, siis Eestis 55 protsenti. Arvestades nigelamat algtaset, on suuremad kulutused ka õigustatud. Eluasemeehitusse on Eestis liikunud vaid 14 protsenti investeeringutest, rikastes riikides nagu Soome või Saksamaa 27-28 protsenti. Madalad kulud elamuehitusele tunduvad olevat just Kesk- ja Ida-Euroopa riikide eripära, kus elanikkonnast suurem osa omab enda kodu, mitte ei üüri seda. Omaette küsimuseks jääb, kas investeeringute vähesuse põhjus on elanike vaesus või on oma kodu omavad inimesed sellesse investeerimisel säästlikumad kui näiteks üürimajasid pidav kohalik omavalitsus.
Üle ELi keskmise on Eestis tehtud investeeringuid masinatesse ja seadmetesse – 37 protsenti koguinvesteeringutest EL28 30 protsendi vastu. Et keskmise Eesti ettevõtte tootlikkus jääb kaugele maha rikkamate põhjanaabrite vastavatest näitajatest, leidub siin tehnoloogia arendamiseks ruumi ilmselt küllaga. Kahjuks tuleb märkida, et põhiosas on suuremad investeeringud masinaparki tulnud transpordivahendite arvelt, mis andsid perioodil 2006-2015 koguinvesteeringutest 12 protsenti. Protsendi võrra olid ELi keskmisest kõrgemad investeeringud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) vahenditesse, samuti muudesse seadmetesse ja masinatesse. Kiirelt arenenud Kesk-Euroopa riikides nagu Poola ja Slovakkia on investeeringud muudesse masinatesse ja seadmetesse küündinud samal perioodil aga 30 protsendini. Ühes valdkonnas jäävad Eesti investeeringud ELi keskmisele ka selgelt alla – need on kulutused intellektuaalomandi, s.t erinevate litsentside, tarkvarade ja muu säärase kasutamiseks. Ettevõtete IKT-lahenduste kasutamise parandamist on peetud üheks lähiaastate prioriteetidest tootlikkuse suurendamisel.
Uue ELi tõukefondide perioodi toel on lähiaastatel oodata riigi investeeringute suurenemist. Kuigi paremad maanteed ja renoveeritud koolid on kõigi huvides, on nendest saadav kasu mõõdetav pigem tunnetusliku heaolu, kui reaalse rahalise võiduna. Pikaajalist majandusarengut silmas pidades oleks märksa olulisem, et siinsed ettevõtted suudaksid kasutada kõrgtasemel tehnoloogiat ja tarkvaralahendusi. 1950ndatest pärit metallitöötlusmasinad võiksid rakendust leida muuseumis, mitte tööstusettevõttes. Kiire tööjõukulude kasv sunnib ettevõtteid paratamatult samme selles suunas astuma.