Kuidas rääkida lapsele vanemate lahutusest?

Foto: SCANPIX

Vanemad püüavad ikka enamasti käituda lähtuvalt oma laste heaolust, ent lahutusest tekkinud valu ja muutus võivad teinekord tähelepanu hajutada. Siiski ei pea lahutusel olema lastele pikaaegset negatiivset mõju.

Briti perenõustaja Sharon Chapman rääkis ajalehele The Guardian, et laste mõttes on võimalik läbi elada ka hea lahutus: «Lühiajaliselt ei saa tõepoolest oodata, et lapsed oleksid õnnelikud, ent ma olen näinud perekondi ja lapsi, kes on hiljem öelnud, et tegelikult on nüüd kõik hästi.»

Psühholoog Linda Blairi sõnul võib lahutusel olla lastest hoopis kasugi, vähendades vanemate kibestumust: «Mingis mõttes on lastega inimestel lahutamine isegi kergem, sest kohustus olla hea lapsevanem on tugevam kui viha. Kui inimene saab aru, et tema töö lapsevanemana ei lõppe hoolimata abielu läbisaamisest, on võimalik saada üle paljudes teemadest stiilis kellele mis kuulub.»

Et lahutuse negatiivset mõju vähendada, peaksid vanemad lahutuse algfaasis lastele rohkem keskenduma. «Lapsed panevad seda juba varem tähele, kui sa arvatagi oskad. Kui üks vanem jääb õhtuti kauemaks tööle, kui tülid muutuvad hullemaks või kui üks vanematest on teise tuppa kolinud,» rääkis Blair.

Noored lapsed võivad rohkem klammerduda või olla rohkem endassetõmbunud ning kõik lapsed võivad olla keerulised ning tähelepanu otsivad. «Vanemad ei seosta tihtipeale laste käitumist peres toimuvaga. Täiskasvanul on raske, kui tema kasvatusmeetodeid pannakse proovile just siis, kui ta on kõige haavatavam – kui ta peab piire seadma ja teda testitakse siis, kui tegelikult oleks kõige rohkem vaja hingamisruumi,» lisas Blair.

Sellest tulenevalt oleks kõige parem rääkida lastele kohe, mis toimub. Sealjuures on sõnastusel väga oluline roll. «Kui sa ütled, et emme ja issi ei armasta enam üksteist, võib laps arvata, et vanemad võivad ka teda enam mitte armastada,» hoiatas Chapman.

Selle asemel tuleb olla aus ja täpne. «Ütle näiteks, et me oleme lahku kasvanud ja ei taha enam koos elada,» lisas ta. Põhiline sõnum peab edasi andma seda, et mõlemad vanemad armastavad last endiselt ning et lapsel on jätkuvalt oluline osa nende elus. Kõige parem oleks lapsele lahutusest rääkida mõlema vanema juuresolekul, ent kui keegi peakski seda miskipärast üksi tegema, siis võib olla abi, kui öeldav kellegagi, näiteks sõbraga, läbi arutada.

Kui vanemate vahel on olnud suuri tülisid, vaenu või muid probleeme, võivad Chapmani sõnul mõned lapsed tunda kergendust. Ent samas võib see jällegi tekitada süütunnet. Lastele tuleb kinnitada, et lahutus ei ole nende süü.

Kasu on ka sellest, kui vanemad jätkavad vajalikel ühistel üritustel koos käimist ning saavad läbi vähemalt näiliseltki, ent koosolemist tuleks vältida juhul, kui kaks inimest ei suuda olla ilma kaklemata ühes ruumis.

Samas hoiatas psühholoog Janet Reibstein segaste signaalide eest: «Lapsed ei tohiks kahelda vanemate suhetes ning piiride osas tuleb olla samuti väga täpne. On ahvatlev öelda, et veedame veel koos viimased jõulud või sünnipäeva, ent see võib olla ohtlik. Tuleb olla väga täpne, et kui näiteks isa tuleb külla vaid lõunaks või läheb hiljem koju. See takistab neid järgimast samu vanu mustreid või mõtlemast, et nad saavad oma vanemad uuesti kokku, kui nad on head lapsed.»

Chapmani sõnul tuleks iga hinna eest vältida oma kaasa solvamist laste ees. «Bioloogiline vanem on üks pool lapsest – kui sa sarjad oma kaasat tähendab see justkui sa ütleks, et pool sinu lapsest on halb,» selgitas ta.

Chapman soovitas uuest elamissüsteemist rääkida nii varakult kui võimalik. See soodustab uue rutiini ja ka turvatunde teket. «Kui nad peaksid näiteks ühte oma vanematest nägema igal laupäeval, tuleks sellega varakult alustada. Aja möödudes võib juba veidi paindlikumaks muutuda,» lisas ta.

Vanem peaks jääma olukorra peremeheks, mis ei tähenda aga seda, et ei tohiks välja näidata oma tundeid. «Sa võid öelda «Ma olen endast väljas, kuidas sina ennast tunned?» või isegi, et sa oled vihane. Kui sa seda ei tee, siis laps lihtsalt kuuleb sind suletud ukse taga nutmas,» selgitas Chapman. Kindlasti ei peaks kõike ka üksinda läbi elama – kui sul on raske, palu abi sugulastelt või sõpradelt või miks mitte ka professionaalselt nõustajalt.

Chapman hoiatas, et lahutus ei ole ühekordne pingutus, vanemad peaksid piire erinevatel ajahetkedel uuendama ning pidevalt ka lapse tunnete kohta küsima. «See ei pea olema pikk usalduslik vestlus, piisab ka näiteks viieminutilisest rääkimisest. Näiteks võib küsida «mida sa sellest arvad?». Vahel on abi ka sellest, kui te samal ajal midagi muud teete, näiteks sõidate autoga või jalutate koeraga,» rääkis perenõustaja.

«Ja ärge unustage – asjad lähevad paremaks. Inimesed harjuvad,» lisas ta.