Paul Tammert: ääremaa – äriühingukeskse majandusmudeli tulem

Paul Tammert. Foto: Erakogu.

Eesti majandusmudel on ühekülgselt äriühingukeskne. Iseenesest pole selles midagi halba, kui ühiskond väärtustab moraali ning ettevõtluse eesmärgiks on tarbijate vajaduste rahuldamine.

Sotsiaalne turumajandus on pikas plaanis vägagi elujõuline ning võimeline üle elama ka rängimaid majanduskriise, sest see majandusmudel kindlustab kõige paremini ettevõtet jätkusuutlikkuse.

Hoopis teine lugu on aga egoismist aetud, kasumi maksimeerimisele keskendunud ühiskonnaga, kus oluline on vaid tulemus ning tegutsetakse iidse röövlijõugu põhimõttel: «haara niipalju kui suudad ja jookse nii kiiresti kui jaksad.»

Selline ühiskond satub majanduskriisi olukorras suurtesse raskustesse, sest igaüks püüab oma positsiooni teiste arvelt parandada, mis halvendab olemasolevat olukorda veelgi.

Äriühingu huvid

Eesti valis peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist äärmuslikult ratsionaalse tee, kui ta lõpetas riigi ja kohalike omavalitsuste (KOV) igasuguse osaluse ettevõtluses ning eristas majandustegevuse äriühingutesse.

Suurem osa nendest erastati, kuid oli ka selliseid, mis jäid riigi või KOV'te valdusesse. Reeglina olid need ettevõtted seotud kinnisvara ja infrastruktuuride haldamisega ning ühiskonnale oluliste teenuste osutamisega.

Erasektori valdusesse sattus niimoodi kogu kaubandus, pangandus, transport, prügimajandus ning paljud muud elanikkonna toimetuleku seisukohalt olulised ettevõtted. Järge ootavad monopoolses seisundis olevad strateegilised ettevõtted, nagu sadamad ja lennujaamad ja elektritootmise ettevõtted. Viimasel ajal on enim kõneainet pakkunud postiteenistuse erastamise küsimus.

Ühiskonnas, kus määrav on vaid kasum ja selle suurus, hakkavad ettevõtted analüüsima oma tegevuskulusid ning otsima võimalusi nende vähendamiseks. Kasumlikkus on reeglina madal ettevõtetes, mille tegevus on hajutatud paljude erinevate tegevuste vahel ja/või mille käive on madal.

Esimesel puhul eraldatakse ettevõttest üleliigsed tegevused ja keskendutakse ühele põhivaldkonnale. Käibe väiksus tuleneb aga tarbijate vähesusest. Viimane võib olla põhjustatud kas konkurentsivõimetust pakkumisest või hõredast asustusest. Viimasel puhul on reeglina probleemiks veel tavapärasest suuremad transpordikulud.

Kasumi suurendamiseks on ratsionaalne sulgeda hõreda asustusega kohas olev kauplus ja pangakontor, nüüd juba ka postkontor jm eluliselt vajalikud asutused. Kui sellele lisandub veel bussi- või transpordiliini lõpetamine, siis ongi ääremaa tekkinud. Siinkohal tasuks meenuda Tallinna endise linnapea Jüri Mõisa mõtet, et kõik eestimaalased peaksid ümber asuma Tallinnasse. Loomulikult parandaks see äriühingute kasumlikkust oluliselt.

Ja nii ongi ääremaastumine muutunud teravaks probleemiks postsotsialistlikes riikides, milliste majandus on teinud järsu pöörde riiklikust majandusest vaid kasumile orienteeritud ärimajandusse.

Kogukonna vajadused

Ääremaade probleem ei ole aga millegipärast eriti aktuaalne Euroopa riikides, kui mõned erandid arvestamata jätta. Isegi Šveitsi raskesti ligipääsetavates mägistes rajoonides on kõik olulised asutused olemas ja teenused saadaval. Kuidas saab see nii olla?

Nendes maades lahendab olukorra ühistegevus. Ühistu teenib olemuslikult oma liikmete vajadusi ning tagab teenuste saadavuse. Loomulikult ei ole ka ühistu võimeline tagama teenust, kui teenuse tarbijad ei ole võimelised katma tegevuskulusid, kuid ühistu puhul on esmatähtis teenuse saadavus. Tegevuse kasumlikkus on n.ö lisaboonus, mis võib kuid ei pea kaasnema majandustegevusega.

Teenuse omahinda on võimalik alandada tegevuskulude alandamise läbi. Praktikas tähendab see viletsamalt sisustatud ruume või vanemaid masinaid, väiksemat teenuste- või kaubavalikut, erinevate tegevuste ühendamist ühte ruumi ja/või isiku juurde jne. Tähtis on vaid see, et elamiseks ja toimetulekuks olulised teenused säiliksid ja oleksid saadaval mõistliku hinnaga. Mõistliku hinna ja jätkusuutliku tegevuse tagab ühistu vormis teostatav ettevõtlus, mida kogukond kontrollib tänu ühe hääle/ühe osaku põhimõtte ja konsensuslik otsustusviis rakendamisele.

Mis aga kõige olulisem, kui ettevõte tegevusest sünnib kasu, siis jaguneb see nendesamade kohalike elanike vahel, rikastades neid ning kindlustades kohaliku elu jätkusuutlikkuse. Kahjuks on sellise ärimudeli rakendamise Eestis välistanud meie õigus- ja finantskorraldus, aga ka üleüldine teadmatus.

Kokkuvõtteks

Meie tänane reaalsus on see, et olemasolev ärikeskne majandusmudel tekitab üha suuremaid ääremaid, kus enam keegi ei saa ega taha elada. Vähe sellest veel elujõulistes linnades jätkab elukallidus tõusu sellise hooga, et ka need muutuvad varsti raskesti asustatavateks. Meie monopoolses asendis olevad ja erahuvidest lähtuvad infrastruktuuriettevõtted (näiteks: Tallinna Vesi) tõstavad lihtsalt ja külmalt hindu vastavalt elukalliduse tõusule ja pisut veel. Tegelikult oleme loonud antud juhul omalaadse igiliikuri: ettevõtted tõstavad hindu vastavalt elukalliduse tõusule, kuid seesama hinnatõus suurendab taas elukallidust, mis annab ettevõttele taas põhjuse hinda tõsta. Jne. Jne.

Kui eestimaalased tahavad hoida Eestit elukõlbliku ja asustatuna, siis tuleb meil panna «seljad kokku» ja hakata ühiselt tegutsema.

Lühiajalisi ühistegevuse näiteid, nagu laulupidu või «Balti kett» või «Eestimaa puhtaks» võib tuua küll ja küll. Aga pikemaajaline ühistegevus majandussfääris ei edene siinmail kohe mitte kuidagi. Milles või kelles on viga?