Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Värbajad: üle 50-aastast kandidaati tööandja naljalt jutule ei võta

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Maiken Mägi
Copy
Foto: Panther Media/Scanpix

Pensioniea tõstmisega kerkib päevakorda ka küsimus, kuivõrd kuuluvad vanemaealised tööturul üldse atraktiivsete kandidaatide sekka - värbajate kogemus näitab, et vanuse tõttu on raske tööd leida isegi rahvusvahelise müügikogemusega üle 60-aastasel spetsialistil.

CV Keskuse Baltikumi kommunikatsioonijuhi Henry Auväärti sõnul moodustavad üle 55-aastased tööotsijad kõikide käesoleva aasta kandideerimiste seast kõigest vaevu kolm protsenti.

«Ühelt poolt võib see viidata sellele, et tegelikult väljuvad paljud tööturult enne pensioniea saabumist, teisalt aga vanema generatsiooni pikemale tööstaažile. Vanemad põlvkonnad püsivad ühel ametikohal kordades kauem kui noored, mis on ka nende üheks suureks eeliseks tööturul – ettevõte vajab töötajaid, kes hoiavad teadmisi ja oskusi ettevõttes ning annavad need uutele töötajatele edasi,» arvas ta.

Liis Tiideberg ja Heleriin Adelbert värbamisagentuurist LKM Associates tõdevad, et vanemaealised jõuavad nende jutule väga harva ning kui see peakski juhtuma, on nad sageli juba lootuse sobiva töö leidmiseks kaotanud.

Tiidebergi väitel soovivad 99 protsenti värbamisettevõtte klientidest töötajaid vanuses 28-40 (harva kuni 45) eluaastat. «Tänu sellele, et me teame nende 50+ inimeste potentsiaali ja võimekust olla tugevamad töötajad kui vähema elukogemusega 30-aastased, pääsevad üksikud sõelalt läbi, kuid tööle neid siiski üldjuhul ei võeta,» kirjeldas ta.

«Kui veel tootmise- ja teenindusvaldkonna lihttöötajate värbamisega aktiivselt tegelesin, siis võis kandidaatide hulgas olla 10-15 protsenti üle 55-aastaseid mehi ja naisi. Nendele töödele otsisime kandidaate nii kuulutuste kaudu kui ka andmebaasidest vajaliku kogemusega inimesed ise välja noppides. Vanemaealised kandideerisid pigem ise, kuid ettevõtted, kellele pakkijaid või liinitöötajaid värbasime, palusid meil kandidaatide valimisel eelistada kuni 45-aastaseid inimesi,» rääkis Adelbert.

Talle meenub vaid üks kord, kui tööd saadi pakkuda üle 60-aastasele meesterahvale, kuid sel puhul oli tööotsija ise väga hakkaja ja energiline ning tuli füüsilise tööga toime, kasuks tuli talle ka positiivne suhtumine.

Vanemaaealistel on raske tööd leida kohati ka tööandjate suhtumise tõttu, kuna nad on skeptilised,  kas eakad on sama võimekad kui nooremad kandidaadid ja kas neil jagub veel energiat, sest pensioniiga hakkab lähenema. «Suur küsimus tööandjate jaoks on ka see, et kas vanemad inimesed on sama hästi kursis uute trendide ja suundadega vastavas valdkonnas, kas nad kohanevad piisavalt kiiresti muutustega ning suudavad vajadusel omandada uusi oskusi (uued tarkvarad, ajas muutuvad tööülesanded jm),» loetles Adelbert.

Adelbert nentis, et vanemad inimesed üldiselt ei tule otse värbamisagentuuri jutule, kuna see teenus on Eesti turul alles kümmekond aastat olnud ja esimene koht, kuhu pöörduda, on neile ennekõike töötukassa.

«Nii palju kui oleme tööotsijatega vestelnud, siis kahjuks pole ma kordagi kuulnud, et kellelgi oleks töötukassast abi olnud töö leidmisel. Saadakse koolitusi teatud oskuste täiendamiseks, kuid mitte praktilist abi töö otsimisel ja kandideerimisel. Asjalikud vanemaealised hakkavad teinekord tegema oma äri, teised liiguvad teenindussektorisse,» rääkis ta.

Samas on teine lugu tippspetsialistidega, kes on hästi kursis värbamisteenusega ja sageli neid ise üles otsivad - need on peamiselt vanemaealised juhid Eestist ja välismaalt. Vaatamata nende meeletule kompetentsile ja kogemusele tunnistavad nad, et vanus tuleb takistuseks. Värbajad rääkisid hiljutisest kogemusest 60+ vanuses müügijuhiga Prantsusmaalt, kes selgitas, miks ta tervelt aasta aega endale uut väljundit otsib pärast viimasel tööl lõpetamist. Nimelt ütles ta, et ei ole Prantsusmaal leidnud ettevõtet, kes ta tööle võtaks, sest ta on liiga vana.

Teine rahvusvaheline müügijuht Eestist, samuti 60+ vanusega, kes värbajate poolde pöördus, seisis silmitsi sama probleemiga. «Ta ütles, et tööandjad tõesti kardavad, et ta läheb kohe kohe pensionile, kuigi tema tunneb, et tal on veel 20 töist ja tegusat aastat ees. Ta on lasknud enda CV-d viimistleda ja võtnud koolitusi, tal on ette näidata mitmekordistatud kasuminumbreid eelmistes ettevõtetes ja ta on oma palganõudmistes alla tulnud, kuid ikkagi ei õnnestu tal soovitud tööd leida,» tõdes Adelbert.

2016. aastal kandideerisid CV Keskuse andmeil vanemad kui 55-aastased tööotsijad peamiselt klienditeenindajateks, raamatupidajateks, autojuhtideks, müüjateks, turvatöötajateks, koristajateks ning tootmistöölisteks, mis tuleneb Henry Auväärti sõnul suuresti Eesti tööturu struktuurist. Oma ala spetsialistid on selles vanuses tavaliselt leidnud juba püsiva töökoha ning tööturul aktiivselt ei kandideeri.

«Aastaks 2040, mil plaanitakse pensioniea tõusu, on tööturg kardinaalselt teine kui täna. Automatiseerimise ja erinevate valdkondade arenguga on lisandunud töökohti, mida on täna võimatu ennustada ning seega ka analüüsida, mis oskusi töötajatel siis tarvis on,» sõnas Auväärt.

Ta märkis, et küll aga tasub noortel juba täna arvestada, et töötama peavad nad märksa kauem kui nende vanemad. Tööealine elanikkond on kiirelt vähenemas ja sama probleemi ees seisavad kõik Euroopa riigid, mistõttu ei saa loota talentide sissevoolule ning inimesed, kes Eesti riiki edasi veavad, peab samuti leidma «omade» seast.

Tagasi üles