/nginx/o/2010/03/06/327408t1h9c96.jpg)
Olukorras, kus Egiptuse režiim «riigitöötajatest» kelme ja sulisid demonstrantide vastu õhutades oma rahvusvahelist kuvandit üha mustemaks määrib, ei pruugi välisvaatlejad märgatagi, et Mubarak paljudele egiptlastele ikka veel kallis on.
Mubarak – maarahva lemmik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eriti pärast teisipäevast tõotust septembris presidendiks mitte kandideerida.
Mida kaugemale Kairost, Aleksandriast ja Suessist – ja teistest peamistest mässukeskustest – sõita, seda Mubaraki-meelsemaks rahvas muutub.
Paljud külaelanikud kuuluvad kohalike patriarhide laia perekonnaringi, kes Mubaraki pooldajana parlamenti on kandideerinud.
Samuti ei ole nad reeglina puutunud kokku jõhkrate politseinikega, kes ülestõusu esimestel päevadel meeleavaldajate kallal oma jõudu ja töövahendeid rakendasid.
«Ta on hea mees. Mees, kes tahab rahvast kaitsta,» ütles autojuht Jamal al-Sabbagha Kairo-Aleksandria maantee äärses kohvikus.
«Andke talle võimalus valitsust reformida.»
Paljud egiptlased, kes 30 aastat ühtegi teist presidenti näinud pole ning nüüd tema lahkumisega silmitsi seisavad, loetlevad varmalt oma juhi «saavutusi», mida neile riigitelevisiooni vahendusel meelde on tuletatud: Mubaraki vaprus 1973. aasta sõjas Iisraeliga, 30-aastane rahulepe juudiriigiga, tohutud maaharimisprojektid kõrbes.
Nad süüdistavad valitsuse «puudustes» korrumpeerunud ja ebaausaid ministreid. Sest seda lugu jutustab väsimatult ka riigimeedia, rõhutades ikka ja jälle, kuidas Mubarak – karm ja õiglane president – omaenda valitsuse priiskamist ja kontrollimatut käitumist vaos hoida üritab.
Ka kaadrid pealinnas valitsevast anarhiast, mida riigitelevisioon pakub, tunduvad külainimestele tegelikkusest kordades hirmsamad ning panevad kartma, et demonstrandid – paljude arvates välismaised agendid – üritavad hävitada Egiptuse majandust.
«Just sellised ajad panevad mind Mubaraki järele igatsema,» ütles ühe Kairo-Aleksandria maantee äärse kohviku omanik. «Ta on tõeline mees. Ta on tõeline president.»
On ka neid, kes on otsustanud, et olgu presidendiga nagu on, aga anarhia oleks hullem – eriti kui see kestaks kaua.
«Egiptuse probleem pole Mubarak… aitab juba sellest,» ütles kauplusejuhataja Mohammed Nabil Aleksandrias, kelle poest rüüstajad pärast politsei taandumist üle käisid.
Copyright The Financial Times Limited 2011.