Kõige kiiremini kasvasid meie palgad vahetult enne finantskriisi 2007. ja 2008. aastal, ületades kohati 20 protsenti. See tähendab, et buumiaja harjal kasvas keskmine palk enam kui viiendiku võrra aastas. Paraku sõi kiire inflatsioon toona suure osa sellest palgatõusust ära.
Eesti väljus suurest kriisist suhteliselt kiiresti ning eelkõige tänu asjaolule, et ettevõtted ja töötajad said olukorra tõsidusest aru ning töötajad olid vabatahtlikult nõus palkade alandamisega. Tõsi, lisaks sellele toimusid ka massilised koondamised.
Alates 2009. aasta algusest kuni järgmise aasta esimese kvartalini keskmine palk langes. Samal ajal kui nominaalpalkade langus kestis viis kvartalit, kahanesid reaalpalgad üsna kõrge inflatsiooni tõttu peaaegu kolm aastat, täpsemalt 11 kvartalit 2011. aasta teise kvartalini.