Heaks investeerijaks võib saada ka ise õppides

Raha. Foto: Elmo Riig / Sakala

Olin pikalt veendunud, et investeerimine on hea, kuidas midagi otseselt selle jaoks ei teinud, ütleb 24-aastane Birgit, kelle teekond onvesteerimise juurde on olnud suuresti ise informatsiooni otsimise ja uurimise rada.
 

Mida võib praegu sinu investeerimisportfellist leida?

Umbes 20 000 euro jagu aktsiaid, üks laenuga soetatud üürikorter.

Kui palju aega kulub sul oma investeeringute haldamiseks?

Kord päevas vaatan üle aktsiaportfelli (5 min), tunnikene kuus kulub üürikorteriga seoses, paar korda aastas suurem ülevaatamishetk kogu portfellile. Heidan iga päev pilgu uudistele-blogidele-foorumitele.

Oled tegemas karjääri IT valdkonnas – kuidas selle valdkonna leidsid, mis on läinud hästi-halvasti?

See on olnud keeruline. Mul on baka ühes valdkonnas, magister teises ja töötan hoopis kolmandas. Mul on huvi justkui kõige vastu ja ei ole kunagi olnud ühte konkreetset asja, mille kohta tean, et kindlasti tahan sellega tegeleda. Kõik kolm valdkonda on olnud tehnilised ehk mingil fundamentaalsel tasemel sarnased, aga karjääri mõttes erinevad.

Hästi on läinud see, et olen oma vanuse kohta saanud päris mitmeid erinevaid töökohti proovida ja asju õppida. Samas tunnen, et ei sobi hästi traditsioonilise karjäärimudeliga (st magister tuleb samas valdkonnas teha, mis baka ja ühtlasi tuleb samas valdkonnas töötada). Saan aru, et see ongi konkreetsele valdkonnale spetsialiseerumise mõttes kõige efektiivsem tee, kuid kahjuks või õnneks ei ole mul see seni õnnestunud.

Halvasti ongi sealjuures ehk see, et minu karjääritee tekitab mitmetes inimestes, sealhulgas tööandjates küsimusi. Ise arvan, et probleem ei ole sihikindluse puudumises. Koolis on mul hinnete mõttes igal erialal alati hästi läinud, samuti töökohtades. Kõike, mida teen, üritan teha hästi, kuid mind on huvitanud mitmed asjad ja olen nende proovimise ette võtnud.

Ideaalne oleks sattuda sellisesse kohta, kus minu profiil ja huvide struktuur oleks eeliseks. Teine variant on ettevõtlust proovida. Kolmas variant arvestades minu praegust vanust on ehk aega veel omale kindel kutsumus leida – iseasi, kas see on mu eesmärk.

Foto: Kristi Saare

Kuidas leidsid enda jaoks täpsemalt investeerimise?

Kriisi ajal lõpetasin põhikooli ja ei teadnud investeerimisest midagi. Hakkasin selle kohta uurima ülikooli alguses. Olin pikalt veendumuses, et investeerimine on hea, kuid midagi otseselt ei teinud.

Peamised takistused olid need, et raha oli siis veel võrdlemisi vähe ja tundsin ennast ebakindlalt – kuna tutvusringkonnas keegi sellest ei rääkinud ja eriala ei olnud ka selline, kus finantsteemasid eriti käsitletaks, siis olin kõike oma äranägemise järgi lugenud/õppinud ja arvasin, et ma ikkagi ei oskaks n-ö õigesti investeerida.

Pärast baka lõpetamist ostsin korteri (käisin baka esimesest semestrist alates tööl kooliaasta sees ja kõik suved ning olin väga säästlik – niimoodi kogusin sissemakse raha kokku). Korter oli endale elamiseks. Kuna paari kuu pärast hakkasime praeguse elukaaslasega tema korteris koos elama, üürisin enda oma välja ja üüritulu teeme pooleks.

Minu osa üüritulust katab enam-vähem mu igakuise laenumakse, mistõttu reaalseks elukohakuluks on hetkel vaid igakuised kommunaalkulud (need maksame ka pooleks). Elukaaslasel on põhimõtteliselt sama. Kahe korteri süsteem on meie jaoks hästi toiminud. Umbes samal ajal korteri ostmisega ostsin ka esimesed aktsiad (Baltikumi börsilt).

Kui mõtled oma tutvusringkonnale, kas siis on investeerimine/rahateemad populaarsed?

Kahjuks ei ole. Samas loodan ja eeldan, et ajapikku selliste tuttavate arv suureneb. Inimesed mõtlevad sellele aina rohkem. Teiseks oskan seda teemat ise rohkem üles võtta või käia kohtades, kus sellest räägitakse, näiteks Naisinvestorite klubi.

Kui kindlalt tunned ennast oma praeguse rahalise olukorra juures?

Esmavajaduste mõttes kindlalt. Meil on elukaaslasega püsikulud suhteliselt madalad ning oleme mõlemad säästlikud. Saaksime oma praeguste säästude/investeeringute abil elada 5-6 aastat (seal sees ka ettenägematute kulude puhver). Samas 5-6 ei ole 50-60 (nagu vaja oleks), mistõttu finantsvabadust veel pole. Üksinda saaksin hetkeseisuga 2-3 aastat hakkama ilma sissetulekuta (arvestusega, et elan üksinda oma korteris – siis kaob ära väljaüürimise võimalus).

Kes tegeleb teie peres investeeringutega? Kuidas teete otsuseid?

Seni on otsused tehtud eraldi. Mõlemal oli enne kooselu algust korter olemas, mistõttu selles osas ei ole koos otsust tehtud. Ka aktsiad on erinevad ja mõlemal omal algatusel valitud. Tegelikult me räägime rahast ja investeerimisest palju, aga seni ei ole ühiselt kuhugi investeeritud. Võib-olla kunagi tulevikus see muutub.

Milline on sinu investeerimisstrateegia/filosoofia? Milline on su portfell 10 aasta pärast?

Ausalt öeldes tuleb see täpsemalt välja kujundada. Hetkel on mu investeerimisstrateegia suhteliselt riskantne ja täielikult kapitalikasvule suunatud.

Liikusin sellepärast ka Balti börsilt USA ja Saksamaa börsidele. Arvan, et kui portfell oleks suurem, teeksin vähemriskantseid investeeringuid. Mida aeg edasi, seda rohkem üritan tõenäoliselt portfelli hajutada ja leida teisi investeerimisviise.

Olen teinud robustseid arvutusi, et säästes iga kuu 550€, nagu praegu, ja lootes aastas keskmiselt 8% tootlust, peaks portfellis 10 aasta pärast olema 130 000€. Suutes selle pealt teenida edasi 8% aastas, oleks passiivne sissetulek natuke üle 10 000€ aastas, millega kannataks täitsa ära elada. Kuna töötan hetkel osaajaga, siis täisajaga töötades ja lihtsalt võimaliku palga suurenemisega arvestades võiksin rohkem säästa. Näiteks 1000€ kuus säästes jõuaksin eelmainitud tootluse korral eelmainitud eesmärgini juba kuue aastaga. See on kõik muidugi teoreetiline. (Seni on tootlused tegelikult kõrgemad olnud, kui 8% aastas).

Kust leiad värsket investeerimisinfot, tutvuseid ja koolitusi? Kellega investeerimisteemadel suhtled?

Peamiselt suhtlen elukaaslasega, kellegi teisega sellel teemal eriti ei suhtlegi. Saan infot internetist, artiklitest, foorumitest. Muidugi võiks tutvusringkonnas olla selle kohta rohkem arutelusid, kuid praegu on neid ikka väga vähe.

Millises vanuses sooviksid pensionile minna? Millises seisus on sinu pensionisäästud?

Võimalikult vara. Kui sul ei ole just töö, mida väga armastad, on mul raske ette kujutada, et ei taha võimalikult vara pensionile minna. Samas, nagu me teame, ei ole pension mitte midagi tegemine, vaid võimalus valida, millega tegeleda. Samahästi võib seda nimetada ajaliseks vabaduseks ja seetõttu seda võimalikult vara. Realistlik eesmärk enda jaoks jääb 40. eluaasta kanti, eeldusel, et jätkan praegusel viisil – samas loodan protsessi kiirendada.

Mis on sinu SUUR eesmärk investeerimisega tegelemisel?

Rahaline vabadus on suurim eesmärk.

Kumb on sinu strateegia – kas rohkem säästa või rohkem raha teenida?

Kindlasti rohkem teenida. Ma isiklikult juba säästan nii palju, et ei saaks ega tahaks rohkem säästa. Siis oleks kokkuhoid väike, aga muutus elukvaliteedis oluline. Kulutan elupinnale, toidule, spordiklubi liikmemaksule. Kõik muud kulud ainult siis, kui väga vaja. Niisama shoppamas või väljas söömas ei käi.

Käime elukaaslasega aeg-ajalt ka reisimas. Siis üritame leida soodsamaid lennupileteid, öömajasid ja nii edasi. Kõlab nagu suur koonerdamine, aga tegelikult oleme täitsa rahul. Kõik põhivajadused on kaetud ja träni ei ole nagunii soovi kokku osta.

Samas usun, et paljudel on võimalik oma rahalist olukorda parandada puhtalt suurema säästmisega.

Mis on midagi sellist, mida sooviksid omada/teha, aga see on rahalistel põhjustel võimatu?

Materiaalsetest asjadest isiklikult midagi ei olegi. Otseselt raha nõudvatest asjadest sooviksin vanematele osta uue korteri. Nende korter vajab ulatuslikku remonti ning täielikku kodumasinate/mööbli vahetust ning asub vanas energeetiliselt ebaefektiivses majas. Seetõttu arvan, et kapitaalremondi asemel võiks ajakulu, närvikulu ja tulevikuperspektiivi mõttes osta pigem uue korteri uuemasse majja. Ise nad seda kindlasti lubada ei saaks (olen suhteliselt vähekindlustatud perest).

Hetkel ma seda ostu endale lubada ei saa. Isegi kui saaks, siis pole see ilmselgelt mu elu ainus eesmärk ja 100% oma säästudest selle peale ei kulutaks. Pigem võiks selle kulu osakaal jääda 20-30% juurde.

Millised on sinu investeerimisplaanid järgmise 1-2-3 aasta jooksul?

Esiteks sooviksin uurida ühisrahastust. Tean sellest väga vähe. Teiseks süveneda põhjalikumalt aktsiaturgu, õppida aktsiate analüüsimist. Kolmandaks suurendada sissetulekut, et rohkem investeerida.

Üks kaugem ja abstraktsem plaan on investeerida ka enda ettevõttesse ehk alustada ettevõtlust.

Millised on sinu suurimad õppetunnid, mida oled alustades õppinud? Mida soovitaksid teistel teha, kes investeerimisega alustada tahavad?

Oleneb suuresti, milliste teadmistega ja millises olukorras alustaja on.

Esiteks enda näitel soovitaksin asja lihtsalt kätte võtta, kui on juba mõnda aega seda teemat uuritud (venitasin liiga kaua). Tõenäoliselt ei jõua ka 24/7 raamatuid läbi töötades piisavate teadmisteni, et olla kindel, et nüüd läheb investeerimises kõik hästi.

Teiseks soovitaksin liituda foorumitega, lugeda sellega tegelevate inimeste mõtteid. Need, kelle sõbrad (noorte inimeste puhul ka vanemad) on investeerimiskauged võivad mõjuda selles mõttes negatiivselt, et kui kogu tutvusringkond ja perekond peab investeerimist liiga riskantseks, mõttetuks või rumalaks, siis see võib see ka endal asjast mitteobjektiivse arvamuse kujundada. Nende arvamustesse, kellel ei ole selles valdkonnas teadmisi, tuleks suhtuda skeptiliselt.

Kolmandaks soovitan koostada lihtsa prognoosi. Mulle tundub, et enne, kui numbrid silme ees ei ole, ei usu paljud, et ka palgatöö kõrvalt säästmisega on võimalik finantsilise vabaduseni jõuda. Usun, et üldjuhul palgatööga püstirikkaks tõesti ei saa. Samas, nagu eelnevalt näidatud, siis isegi minul, täiesti keskmisel ja nullist alustanud inimesel on lootust 35-40 eluaastaks finantsilise vabaduseni jõuda, järelikult teoreetiliselt on ka teistel sarnastel inimestel see võimalus.

(Eitan, et mul on suhteliselt madalad nõudmised. Kui sooviksin kulutada 2000 eurot kuus, nagu mõni mu tuttav, siis praeguse strateegia ja taktikaga ma 40. eluaastaks seda ilma tööl käimata lubada ei saaks.)