/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2011/01/12/497770t1h2943.jpg)
Üks viimase kümnendi populaarsemaid teemasid globaalse vaesuse vähendamiseks on mikrofinantseerimise liikumine.
Mikk Salu: majanduse röövel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laenatakse väikeseid summasid, mõnest kuni saja dollarini. Kolmanda Maailma külades on see suur asi. Selle abil saab osta käru, et turule kaupa viia, remontida veevärki või asutada väikese äri. Tegu pole heategevusega, vaid võimalusega investeerida. Kuna vaestel pole laenutagatisi, tegutsetakse solidaarsuse põhimõttel – külakogukond toetab. Kui üks tagasi ei maksa, siis külaelanikud survestavad teda, kas või sellepärast, et ise teinekord laenu saaks. Kõlab nagu anarhistide ja kommunistide unistus, vabatahtlikkusel, solidaarsusel ja koostööl põhinev süsteem.
Mikrofinantseerimise idee autor on Muhhamad Yunus, kes sellega Bangladeshis pooleldi uurimisprojekti, pooleldi laenukontorina alustas. Hiljem formaliseeriti see Grameen pangaks. Kõik oli ilus, vaestele anti laenu, vaesed investeerisid, maksid tagasi. Asi sai populaarseks ja liikumine levis muudesse riikidesse. Yunus ise sai 2006. aastal Nobeli rahupreemia.
Nüüd aga tulevad teated, et Yunus on hädas. Jaanuari alguses ütles Bangladeshi peaminister, et Yunus on «kurnaja, kes imeb vaeste verd». Bangladeshi ajalehed kirjutavad, kuidas mikrofinantseerimine orjastab. Hiljuti kuulati Yunus üle parlamendis. Miks inglist järsku saatan sai?
Seletuse pakub Eric Falkenstein oma blogis: Yunuse mikrofinantseerimise idee osutus lihtsalt liiga edukaks ja Grameen kasvas liiga suureks. Mida suuremaks aga üks pank kasvab, seda suuremaks kasvab ka soov portreteerida laenuandjat kui kurjategijat. Ja poliitiline matemaatika lisab juurde – laenuandjaid on vähe, laenuvõtjatest valijaid palju. Sama kehtib ka mujal. Falkenstein toob näitena Nicaragua presidendi Daniel Ortega, kes astus isiklikult sealsete farmerite «meie tagasi ei maksa» liikumise etteotsa. Tänu sellele läks põhja mikrofinantseerija Banco Del Exito. Ja näemegi järjekordset uuslavastust vanast kurbmängust «Ärme maksa tagasi», tuttav juba templirüütlite mahanottimise ja keskaegsete juudipogrommide aegadest.
Ürgsed instinktid on ka Eestis õhukese kihi all. Viimase kahe aasta jooksul on Rootsi pangad muutunud majanduse arendajatest majanduse põhjalaskjateks. Välisinvesteerijad orjastajateks. Või nagu Eesti Ekspress eelmisel nädalal kirjutas – Eesti majanduse röövliteks.
Panku tuleb kritiseerida palju eest. Monopoolse võimu, moraaliriski, korruptsiooni eest. Aga see, et pank laenu tagasi tahab, ei saa tulla üllatusena. Pank ei ole jõuluvana, vaid operaator säästjate ja investeerijate vahel. Kui sellest aru saada, tuleb ka arusaamine, miks mõnest maast saab Nicaragua, teisest Bangladesh, kolmandast Eesti.