Riigikontroll: paljud riigiasutuste sõidukid on uued ja alakasutatud

Foto: Tairo Lutter

Riigikontrolli audit näitab, et riigiasutustes on võimalik muuta sõidukite majandamist mõistlikumaks – optimeerida sõidukite hulka, ristkasutada efektiivsuse huvides sõidukeid, nt valitsemisala sees, ning saada rahalist säästu ühishangete korraldamise, sõidukite soetamise ja kasutamise regulatsiooni korrastamise ning ühtse praktika kasutamise abil.

Olemasolevad autod on alakasutatud. Praegu kasutatakse sõidukeid vähem, kui nende rentimisel või soetamisel on plaanitud, st sõidukeid renditakse ka siis, kui nende tegelik kasutamisvajadus on vähene, või tasutakse rendimaksetega suurema läbisõidu eest, kui tegelikult kasutatakse. Auditis kontrollitud sõidukitest oli selliseid ligi 70 protsenti, teatas riigikontroll.

Riigikontrolli arvates tuleks maksumaksja raha säästliku kasutamise tagamiseks enne sõiduki ostmist hoolikalt läbi mõelda, kas sõidukit ikka tegelikkuses vajatakse ja hakatakse piisava intensiivsusega kasutama.

Sõidukite vanus peaks sõltuma vajadusest. Vaatamata sellele, et riigiasutused peavad sõidukite majanduslikuks elueaks 10 aastat, vahetavad nad sõidukeid sagedasti (enamasti 3–5 aasta tagant) ning kulutavad seetõttu kokkuvõttes rohkem raha, kui sõidukit pikema aja jooksul kasutades.

Riigikontrolli arvates tuleb läbi mõelda, millistel juhtudel on põhjendatud sõidukite sage vahetamine ja sellega seoses kokkuvõttes suuremate kulude tegemine ning millal on võimalik ja otstarbekas kasutada sõidukit pikema aja jooksul.

Regulatsioonid vajavad uuendamist ja ühtlustamist. Riigikontroll peab vajalikuks riigi raha säästlikumaks kasutamiseks kehtestada sõidukite soetamiseks keskne standard, milles oleks muu hulgas arvestatud, millise tehnilise kirjeldusega sõidukit mingi ameti (alates ministrist ja riigiasutuste juhtkonnast ning lõpetades riigiasutuse spetsialistiga) töökohustuste täitmiseks tarvis on.

Samuti tuleb üle vaadata ja korrastada sõidukite soetamise ning kasutamise regulatsioon ning kujundada selles ühtne praktika: kehtestada riigiasutuse sõidukite soetamise ja kasutamise põhimõtted ning rendilepingute tüüpvormid, ajakohastades seejuures valitsuse 1997. aasta määrused, mis praegu teemat reguleerivad ja on ilmselgelt vananenud.

Ühishanked tooksid säästu. Riigikontrolli arvates ei pruugi sõidukite üksikult hankimine olla kõige mõistlikum, kuna kasutamata jääb sõidukite ühishankimisel tekkiv säästuvõimalus ning võimalus hoida kokku ka hanke korraldamisega kaasnevaid halduskulusid. Auditis soovitab Riigikontroll hankida sõidukeid võimaluse korral tsentraalselt – näiteks Riigi Tugiteenuste Keskusesse vajalikku kompetentsust koondades ja valitsemisaladele teenust pakkudes. Sellisel juhul koguneks tsentraalsesse hankeüksusse riigihangete korralduslikku poolt hästi valdav oskusteave, mida täiendavad enda igapäevatööd kõige paremini tundvate asutuse konkreetsed soovid.

Tsentraalse hankeüksuse üks roll peaks olema leida ministeeriumide välise eksperdina sõidukisoovide ühisosa ning kõrvaldada üleliigsed tehnilised nõuded sõidukitele. Praegu erinevad riigiasutuste hangitavate sõidukite tehnilised kirjeldused oluliselt detailsuse poolest – alustades paarikümnest nõudepunktist lõpetades ligi saja nõudega, põhjendades seda vajadusega lähtuda asutuse tegevuse eripärast.

Sõidukite soetamise finantseerimine riigieelarvest vajab korrastamist. Riigikontrolli hinnangul on vaja otsustada, millise rahastamismudeli alusel sõidukeid rentida või välja osta. Mõlemal juhul tuleb vajalik raha riigieelarvesse planeerida. Praktikas on välja kujunenud olukord, kus sõidukite soetamiseks on riigiasutused võtnud riigile kohustusi viisil, mis ei ole kooskõlas riigieelarve seadustikuga.

Seetõttu peab Riigikontroll oluliseks, et rahandusministeerium töötab välja põhimõtted, mis võimaldavad riigiasutustel otsustada ja otsuseid põhjendada, millist sõidukite soetamise/kasutamise rahastamismudelit ja millal kasutada.

Osa lepingute mõju rahandusstatistikale pole arvestatud. Riigikontroll leidis auditi käigus lepinguid analüüsides, et osa kapitalirendi tingimustel sõlmitud lepingud ei ole aga raamatupidamises kohustusena kajastatud, mistõttu pole neid kohustusi arvestatud ka rahandusstatistikas.