Repliik: aeg e-Eesti radiaatorist õhk välja lasta

Radiaator Foto: Liis Treimann / Postimees

Eesti kui e-riigi kunagise hiilguse jäänuste kõrval on üha enam märgata kurba suundumust, mille märksõnadeks on ammuste edulugudega vastu rindu tagumine, piinlik ülbitsemine maailma tegelike suurtegijate kallal, selgesilmse nägemuse puudumine ja selle kõige taustal veel nakkuslik kriitikatalumatus.

Ühe igati kaasaegse ja innovaatilise e-riigi iseloomustamiseks sobivad enim vast neli näitajat: elanike digitaalne kaasatus riigi arengusse, internetiühenduste tase, pakutavate digiteenuste hulk ning start-up-valdkonna ja innovatsiooni areng.

Tean, et annan nii mõnelegi riigiametnikust  vigisejale taas mõnusa kondi hambusse, kui kordan viimastel nädalatel juba avaldatud värskeimaid numbreid, mis Eesti seisu neis valdkondades iseloomustavad. Eesmärgiks näidata, et viimane aeg on kahe jalaga maa peale tagasi tulla, visioonid kibekiirelt üle vaadata ja tegutsema asuda – aitab nüüd küll loorberite uinutavast ninnatõmbamisest.

Alustagem kõige käegakatsutavamast alusest – internetiühenduste tasemest. Euroopa Komisjoni värskeim analüüs paigutab Eesti internetiühenduste tasemelt 28 liikmesriigi seas 16. kohale.

Ei lähe paremaks, läheb hoopis halvemaks – aastane kukkumine kolme koha võrra. Oleme lausa tagantvaadates kolmandal kohal püsiühenduste kättesaadavuse poolest. Sest mingil müstilisel põhjusel armastavat eestlased vaid mobiilsidet. Huvitav küll, miks? See on ju jagatud ressurss, maapiirkondades vägagi ebastabiilne, saabuva asjade interneti ajastul kiirelt ammenduv nähtus.

Reaalne  seis on selline, et riigil puudub igasugune kaugelevaatav plaan, kuidas loodavast interneti põhivõrgust Internet lõppkasutajateni viia. Kombitakse ja proovitakse üht ja teist, aga kui hakkad nägemust – mingisugustki plaani  või strateegiadokumenti küsima, siis saad isiklikul tasandil avaliku vigisemise osaliseks – kõik, jutul lõpp.

Nii ongi saanud sellest kümneid miljoneid maksvast põhivõrgust kasu vaid need, kellele maksumaksja raha võrgu loomiseks antud on – mobiilioperaatorid. Vallad on asunud aga ise lahendusi välja mõtlema, kuidas valguskaablid kodudeni viia. Ei ole uhke tunne, on hoopis muu tunne. «Häbi on,» tunnistas ka eestlasest digivolinik mõne kuu eest teemat kommenteerides.

Ometi kuuleme sisuliselt igal nädalal maopilgul lausutud sugestiivseid sõnumeid meie interneti arengu enneolematust eduloost ja kõrgest tasemest. Sellest, kuidas rajatav interneti põhivõrk alapealkirjaga «ei ole kingitus mobiilioperaatoritele» on löönud maapiirkondades aasad haljendama ja vikerkaared särama.

Ja ma küsin endalt esimest korda: keda usaldada rohkem – meie riigialama kiidulaulu või Euroopa Komisjoni raportit? Kas võrdlus teiste Euroopa riikidega, suures osas mägistega, on tõesti nii talumatult ebaaus?

Järgmine teema: e-riik ja elanike kaasatus. «Tulemus oli kohutav, mis te tegite,» saatis mais Jaapanile ID-kaardi teemalise avaliku tervituse üks kõrge Eesti IT-ametnik. «Te ei saa iial infoühiskonnaks, kui ei võta kasutusele meile sarnast isikukoodi,» läksid soojad sõnad teele pea kõigi näitajate poolest maailma innovatsiooni ja uue majanduse mekaks oleva Londoni suunal. «E-riigi, e-ühiskonna mõistes oleme absoluutne esimene!!!» jäädakse seejuures «tagasihoidlikuks» kodumaalaste ees endist rääkides. Häbiväärne, madal, valelik, rullnoklik.

Paraku on paar Eesti juhti vist veel ainsad, kes meie e-Riigi kunagise edumeelsuse ratsul siiani kapata armastavad – kogu muu maailma areng näitab  seda, et meie hobu kipub väsind ja piip jahtund olevat.

Vahendasin reedel ÜRO värskeimat sellekohast üleilmset raportit. Rahvaste organisatsiooni asemel sai kohalikelt riigiametnikest IT-gurudelt seljataguse irvitamise osaliseks muidugi sõnumitooja, mokaotsast märgiti, et Euroopa Komisjon (seesama, kes Eesti ühenduste taset kehvaks peab, on nüüd järsku sobivaks muundunud) teab paremini. Paraku kujutas virin taas argumentidest vaba nuttu ja jätkuvalt pilvedes nurruvat rahulolu. Korrakem siiski üle meie reaalne tase selles osas.

Niisiis uuesti. ÜRO: Eesti on elanike kaasatuselt läbi digikanalite maailmas 22. kohal, tagapool loomulikult eelsiunatud maailma liidritest UKst ja Jaapanist, aga ka sellistest säravatest digiriikidest nagu Montenegro, Maroko ja Iisrael. Eesti e-riigi üldine tase maandas meid taas mitte esimeseks, vaid hoopis 13. kohale.

Ja ma küsin teist korda: keda usaldada rohkem – kas ikka Eesti riigialama ülbet kiidulaulu  või ÜRO uuringutulemusi? Kas kuskil on üldse keegi nii autoriteetne tegelane, keda Eesti riigiametnik usuks või usaldaks?

Tõsi, on vähemalt üks alamnähtus e-riigi valkdonnas, mille üle võime nii Euroopa Komisjoni, udusilmse riigialama kui minu tagasihoidliku isiku arvates jätkuvalt ja tänu selle ekspordivõimalustele ka tõusvas joones rahul ning uhke olla: selleks on meie riigiasutuste pakutavate e-teenuste seotus läbi x-tee – tavakodaniku jaoks lihtsalt riigiportaal eesti.ee.

Kõrgele kohale ei ole meid seejuures viinud mitte ainult selle kasutajate ja pakutavate teenuste hulk, vaid vormide eeltäidetus ja võimalus paljusid elusündmusi täies ulatuses elektrooniliselt registreerida. Well done!

Samas viib tuju kohe alla teadmine, et ID-kaardi  elektroonilisi võimalusi kasutas möödunud aastal vaid 47 protsenti inimestest ning 11 protsenti ei kasuta meil siiamaani internetti üldse. Seega vähemalt pooltele Eesti elanikest on riigi pakutavad e-teenused lihtsalt kauge ja tume maa, millega nad pole iial kokku puutunud. Rääkimata sellest, et mobiil-ID kasutajaid on nüüdseks nii palju kogunenud, et seda kasutab enda identifitseerimiseks vaid iga 13. eestimaalane.

Meie kõige edumeelsemal osal rahvast ehk start-up-kogukonnal läheb selle kõige kõrval päris OK-lt, kaasatakse kamba peale sada miljonit investeeringuid aastas, uusi ideid sünnib aastas sadu, kuid kogu valdkond on üsna killustunud, vaevleb varase faasi rahastuse ja teaduspõhisuse puudumise käes. «Äpid-äpid-äpid,» nii iseloomustas üks investor hiljuti meie idufirmade peamist toodangut.

Eesti mõjukamad ja laiema haardega start-up’id (startupranking.com) Toggl, ZeroTurnaround, Speak Languages ja Fortumo on maailmas vastavalt kohtadel 223, 433, 811 ja 846 – polegi väga paha, kuid üks päris särav täht kuluks sinna tippu veel ära.

Eesti riigi enda start-up e-residentsus on veel ikka liiga noor hinnangute andmiseks – 10 miljonist on residendist on veel 9,987 miljonit puudu ja seadused vajavad kiiret järeletulemist, et selle e-residentsusega tõesti ka Eestis ja Euroopa Liidus laiemalt midagi peale oleks hakata. Ootan huviga päeva, mil saame esimest korda kokku lugeda need töökohad, mida e-residentide loodud ettevõtted Eestis on juurde loonud.

Kuid kas see ongi kõik, kas Eesti kui võimsa e-riigi mainest on järele jäänud vaid helge mälestus Skype’ist ja praegune 13 000-pealine e-residentide vägi? Kas olemegi edaspidi riik, kus puutetundlike pangakaartide hilise kasutuselevõtu näitel oleme innovatsioonivaldkonnas viimases valgeks laiguks Euroopas.

Mis on kogu mu jutu mõte? Neil teemadel iga päev kirjutava inimesena oleks minu poolt aus välja öelda üks asi – mul on tunne, et Eesti riigis on üks inimene puudu või on see koht halvasti täidetud. Mentaliteet on kõrgemal pool valeks keeratud. Tegusus, planeeritus ja asjalikkus on asendunud turuhooplemisega.

Meile on vaja oma  innovatsioonivaldkonna dalai-laamat. Meil on puudu inimene, kes on norrakatel esindatud sellise uue majanduse särava tähega nagu Anita Krohn Traaseth. Inimene, kes innustaks säraküünlana siinset meie enam kui 400-liikmelist start-up-kogukonda ja tooks ülikoolid seal praegu sündivat äpihullust teaduspõhisema arenduse suunda võtma.

Kes puistaks ideid, kes seaks selgeid eesmärke, kes tunnistaks probleeme ja näitaks ette üheskoos sündinud lahendusi. Ma olen kindel, et see särasilmne, rõõmsameelne, energiline kangelane on Telliskivi loomelinnakus, Baltika kvartalis, Tehnopolis või kus iganes mujal tegelikult olemas.

Ma ei tahaks, et Eesti innovatsioon kujutaks endast vana tigedat lõrisevat koera, kellel kõht tegelikult kolmandat päeva tühi.