Ratas on aeglane sõiduvahend, millega on ohtlik liikuda, mis ajab higiseks ja muudab impotendiks – see on vaid väike hulk müüte, mida kasutatakse ettekäändena rattaga mitte sõitmiseks.
Rattasõit: müüdid ja tegelikkus (3)
Hoolimata sellest, et rattasõit annab maailma kaunimad jalad, treenib südant ega tee liigestele liiga, peavad nii linna- kui ka spordiratturid pidevalt kummutama nende spordialaga kaasas käivaid müüte.
Hawaii Expressi turundusjuht Priit Salumäe tutvustas enimlevinud müüte ja soovitas saabuva septembri puhul rattal kummid täis pumbata ning sügisesi linnatänavaid nautima minna.
Rattaga sõitmine on ohtlik
Kas teadsid, et mootorrattaga sõitmine või kõndimine on ohtlikum kui rattaga sõitmine? Liiklemisel kehtivad reeglid, mida järgides on rattur kaitstud. Autodega teed jagades tuleb enne pööret või sõiduraja vahetust oma kavatsusest käega märku anda. Tulede, helkurite ja kella olemasolu on aga reguleeritud liiklusseadusega. Ja kuigi kiiver pole täiskasvanud liiklejale kohustuslik, siis iga mõtlev inimene saab selle tähtsusest aru.
Rattasõidust impotendiks
See müüt on juba vana ja väsinud. Jah, sadulas olles istuvad mehed oma õrnadel kehaosadel, kuid see ei muuda veel impotendiks. Seda on ka erinevate ülikoolide teadlased öelnud ja me usume neid. Kes tahab end mugavamalt sadulas tunda, peaks viimase välja vahetama. Aga potentsiga ei ole sadul sellegi poolest seotud!
Pimedas on rattasõit võimatu
Ei vasta tõele! Kui mugavus välja jätta, siis on pimedas liiklemine sama võimalik kui valges. Tähtis on olla ise nähtav ja näha ka teisi. Jalgrattal peab olema signaalkell, ees valge ja taga punane helkur ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge kodarahelkur.
Pimedal ajal või halva nähtavuse korral peab põlema ees valge ja taga punane tuli. Linnaratturid peaksid enne sadulasse istumist kontrollima, et tuli ikka korvi laotud koormast läbi paistaks, teed näitaks ja teistel ka ratturit võimaldaks näha.
Ratas on aeglane
Reeglina on jalgrattaga võimalik läbida lühemaid distantse kiiremini kui auto või ühistranspordiga. Jalgrattaga saad sõita uksest ukseni ega pea aega raiskama bussi ootamisele või autoga ummikus seismisele. Lisaks on Eestisse lisandunud rattateid ning tasuta parklaid, mis teevad liiklemise veelgi hõlpsamaks. Vaata kaardilt, milline on lühim teekond kodust kontorisse ning saad võimaluse avastada ka rahulikke kõrvaltänavaid.
Ratturid kannavad liibukaid
Mitte ainult! Ükski linnarattur ei pea liibuvat rattuririietust selga ajama. Paljud naised peavad kiivrit jällegi koledaks kohustuseks ja ratast naiselikkust pärssivaks sõiduvahendiks. Lubage end üllatada – ajaga on muutunud ka kiivrid naiselikemaks, värvilisemaks ja lillelisemaks. Mis on veel ilusam kui lehviva kleidiga naine kaunil linnarattal? Kleidisaba sattumise õlise keti vahele hoiab ära ketikaitse.
Jalgrattaga tööle? Kindel ei!
Inimesed, kes töötavad kodust paarikümne minuti kaugusel, eelistavad ratta koju jätta, sest kardavad tööle higisena jõuda. Tegelikkuses saab tempo valida vastavalt treenitusele ja vajadusele ning 20 minutit rattasõitu ei aja rohkem higiseks kui näiteks 15 minutit kõndimist. Hollandis ja Taanis on suur osa inimestest ammu autodest loobunud, sest rattaga on lihtsam ja mõnusam!
Rattasõit on suvine meelelahutus
Sügis on ideaalne aeg rattasõiduks – temperatuurid on langenud ning päikesepaistel säravad värvilised linnapargid ja metsarajad on vägagi kutsuvad. Õige riietuse ja porilaudadega saab ka kerget vihmasabinat ja porilompe trotsida. Ka talv ei tähenda ratta talvekorterisse panemist. Lumevaiba ja jääga liigeldes tuleb muidugi naastrehvid alla panna või esirehv suusaga asendada.
Ratas vajab eraldi tuba
Paljude inimeste põhiliseks probleemiks on kaherattalise hoiustamine. Kui panipaik või garaaž puudub ning korteri koridorgi kipub kitsas olema, siis tuleb olla leidlik. Õnneks saab tänu rattahoidjatele oma lemmik kaherattalist asetada lae alla ja riputada esi- või tagaratast pidi seinale. Pakutakse ka teenust, mille hinnas on velo hooldus ja hoiustamine sügisest kevadeni. Milline mugavus!