«Veavad sitta, tea, kas hakkavad maisi külvama» - see ühe külamehe juhuslikult pillatud lause andis Põltsamaal elavale Kristi ja Kaspar Sakile viis aastat tagasi idee teha oma suvekodu põllule maisilabürint. Tänavu on tänu soojale ja vihmasele suvele mais eriti võimas ning Põltsamaa 90 sünnipäevale pühendatud labürindis seiklemine põnevam kui mullu.
Eesti oma maisilabürint ootab seiklejaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«On kahte sorti inimesi, kes ei julge labürinti minna – ajakirjanikud ja bussijuhid, ja mina ei tea, miks,» tunnistab Sarapiku talu perenaine Kristi Sakk. Ajakirjanikud küsivad tavaliselt aerofoto ja teevad labürinti sisse viiva ukse juures pererahvaga pilti, aga et läheks ja prooviks ise üle pea kõrguva maiside vahel kontrollpunkte leida, pole siiani juhtunud.
«Ekskursioonidega tulnud bussijuhtidele pakun alati, et minge ja proovige, ma piletiraha ei küsi, aga keegi pole siiani veel läinud,» naeris naine.
/nginx/o/2016/08/23/5749595t1h0ba5.jpg)
Et ajakirjanike au ja väärikust kaitsta läksime koos fotograafiga labürinti seiklema. «Kõige kindlam viis ära eksida, on minna otse mööda maisiridu, mitte kaardi järgi,» olid pererahva viimased saatesõnad. Nende sõnul tasuks eksimise korral pigem üles otsida põllul asuvad kolm elektriposti või sild ja seejärel enda asukoht kaardil kindlaks teha.
«Kuna mul on kaardi peal ka telefooninumber, siis mõnikord helistatakse, et kas vihjeid saaks ja siis ma püüan telefoni teel kindlaks teha, kus parajasti ollakse ja kuidas edasi minna,» rääkis Kristi.
Nagu vihmametsas oli esimene reaktsioon. Ohtrate küünalde ja kaunistustega tordikujulise labürindi kaardil oli ära märgitud kuus kontrollpunkti ja algaja orienteerujana oli nende leidmine keeruline, kuigi põld ei ole väga suur – u 200x300 m. Hoolikalt tuli kaardil näpuga järge ajada, et õiget teeotsa mitte maha magada. Nii mõnigi valitud pööre osutus valeks valikuks.
/nginx/o/2016/08/23/5749591t1h329a.jpg)
Kui päris aus olla, siis ühel hetkel läks järg pisut käest ära, nii et labürindist välja tulemiseks kasutasime hoopis jäljeküti tarkusi ja tulime välja enda tossujälgede järgi. «Järelikult on nüüd vaja postid ringi tõsta, sest rajad on juba sissesõtkutud ja otsimine on läinud liiga lihtsaks,» tegi pererahvas kiire järelduse.
Muide, poste tõstabki pererahvas aeg-ajalt ringi, et korra juba käinutel uuesti tulles põnevus säiliks. Ja neid tgasitulijaid jagub.
Kristi ja Kaspar Sakk on maisilabürinti rajanud juba viis aastat. Nende esimene mõte oli teha uude suvekoju põõsaslabürint, kuid kohe sai selgeks, et see nõuab aega. Kui uute tulijatega tutvuma tulnud külamees eemal põllu tegutsevaid traktoreid vaadates pillas ta nagu muuseas lause maisi külvamise kohta, siis just see panigi pererahva tegutsema.
Labürint keset põlde
Nad läksid kohaliku põllumajandusühistu Pajusi ABF juhi Lembit Paali jutule ja tegid ettepaneku nende põllule maisi külvata. «Alguses ta küll ütles, et siin pole turismipiirkond, et on põllumehed ja traktorid, aga meie külalistele see just sobib,» rääkis Kristi.
/nginx/o/2016/08/23/5749613t1hbeb5.jpg)
Tänavune sünnipäeva tordi kujuline labürint on pühendatud nii Põltsamaa linna 90 juubelile kui ka nende enda kätetöö esimesele suuremale tähtpäevale. «Tänavu tuli idee viimasel õhtul ja võrreldes varasemate aastatega on ka kahemõttelisust vähem,» tunnistab perenaine näidates millimeetripaberile hoolikalt väljajoonistatud mustrit. «Liiga teravaid nurki ei saa mustrisse teha, sest muidu hakkab läbi paistma, labürint peab olema piisavalt tihe,» jagas pereisa Kaspar labürindi tegemise saladusi.
Kahemõttelised pildid
Kui põllule oli sisselõigatud nii pardi- kui ka mitme lapsega pere, siis pani nelja lapse vanemad sellele labürindi allkirjaks «Ei pea olema lind». Mullu oli Eestis kõne all põgenikekriis, siis laiutasid maisipõllul kellegi hiiglaslikud jäljed koos kirjaga «kelle jäljed meie põllul». «Toona oli labürint lihtsam kui tavaliselt, sest aastane tütar lihtsalt ei leppinud sellega, et me nii kaua põllul oleme,» tunnistas pereema.
Raske töö
Õige aeg labürindi tegemiseks on, kui mai lõpus külvatud mais on poolemeetrine. Korraga pannakse põllule püsti sadakond lippu. «Mina siis juhendan, et nüüd lõika sealt siia ja tule siia,» rääkis Kristi. Labürindi tegemine võtab aega kaks nädalat, sest üle paari tunni järjest pole seda tööd võimalik teha. «See on kõva matemaatika, sest sa pead kogu aeg mõtlema, et asi jookseks kokku, et sa ennast kaardil õigesti positsioneeriks. Kui korra oled lõiganud, siis tagasi enam võtta ei saa,» ütles pereema.
Kuigi labürindi tegemine nõuab suure hulga vabaaega, räägib pererahvas sellest suure vaimustusega. «Kõige lahedam on see, kui teed rajad sisse ja siis jääd ootama aerofotot, et kuidas välja tuli,» tunnistab pereisa. Kuna neil endil drooni pole, siis tuleb aerofoto saamiseks üksjagu kannatust varuda.
Pererahva sõnul läks tänavu labürindi tegemisega kiireks, sest mais kasvas nii kiiresti. Kui ilm on soe ja vihmane, võib mais kasvada kuni 8-9 cm päevas. «Lõpus oli tunne, et jõuagi valmis,» tunnistas Kaspar.
Lühike hooaeg
Tänu maisi kiirele kasvule sai labürindi seiklejatele avada juba juuli lõpus ja esimese kolme nädalaga on seal käinud paarsada huvilist. Labürindi hooaeg lõppeb aga millalgi septembris hilisõhtuse orienteerumisega, kui rahvas lastakse põllule kell kümme öösel. «Siis on korraga palju inimesi rajal, küll aidatakse, aga ka hirmutatakse üksteist,» rääkis Kristi.
Kui päevavalges kulub kontrollpunktide läbimiseks 40 minutiti kuni tund aega, siis kui kaua seigeldakse öösel maisiridade vahel öösel, pererahvas ei tea. «Mina vaatan ainult hommikul üle, et kõik autod on parkimisplatsilt läinud. Eelmine aasta küll jäeti mulle kaks nokamütsi ja ühed papud, aga muidu olid kõik ära läinud,» rääkis naine.
/nginx/o/2016/08/23/5749921t1h3af0.jpg)
Seni pole keegi nende külalistest päris ära eksinud, küll on nii mõnigi pidanud tegema algpunkti jõudmiseks mitmekilomeetrise ringi ümber põllu. «Tänapäeval on neil vöö peal igasuguste nimedega asjad ja nende mõõtmiste järgi käiakse punktide otsimiseks maha kolm kuni kuu kilomeetrit,» rääkis Kristi. Rohkem aega ja vaeva kulub neil, kes on otsustanud minna seiklema kaardiga, kuhu pole kontrollpunkte peale märgitud. «Aga üle kahe-kolme tunni seal ei olda, sest lihtsalt tüdinetakse ära,» tõdes Kristi.
Kui aga kellelgi on soov ise maisipõllule seiklema minna, siis soovitab pererahvas väärtuslikum kraam maha jätta. Mullu näiteks tuli üks külaline põllult tagasi võõra pangakaardiga, mille omanik oli selle u nädal aega varem kaotanud. Ka peaks seal kuskil olema vähemalt üks mobiil ja rahakott. «Ühe tüdruku mobiil jäi ka kadunuks, aga terve pere otsis põllu mitu päeva rida rea haavalt läbi ja leidis üles,» rääkis Kristi.