/nginx/o/2016/08/15/5723397t1h2c27.jpg)
Laupäeval toimunud Ööjooks pani nii mõnegi jooksusõbra nördima korraldusliku poole üle, kuna rajal sattusid korraga kokku nii kiired kui aeglasemad jooksjad ja kepikõndijad. Korraldaja märgib, et tegu on elamusjooksuga ning igaüks saab valida, kas talle see sobib või mitte.
«Eelmisel aastal oli umbes sama probleem, et jooksjad lasti enamvähem korraga lahti – siis oli viiene ja kümnene ring ja meie saime vähemalt viis kilomeetrit joosta, seejärel pidime kepikõndijatega raja pärast võitlema. Mullu vähemalt kuulsin raja juhendajaid ütlemas, et kõndijad hoidku paremasse äärde – osa hoidsid, osa mitte, aga polnud nii suur probleem nagu see aasta. Sel aastal kordagi ei kuulnud, et oleks öeldud selle kahe ringi jooksul,» kirjeldas Ööjooksul 21 kilomeetrit jooksnud Aivar.
Tema sõnul oli lõpuks rada äärest ääreni kepikõndijaid või aeglasemaid jooksjaid täis, kes ummistasid ka mõlemad joogipunktid, mistõttu mees neile kummagi ringi jooksul ligi ei pääsenud.
«Esimene ring oli eriti jube, kuna neid oli seal nii palju, oli pime ning pidin nende vahel siksakitama. Teine ring oli natuke lihtsam, siis oli neid vähem, aga ikkagi olid hajali ees. Kummagi joogipunkti juurde ei saanud ligidalegi,» lisas ta.
Aivar pani ette, et kepikõndijad võiks võistlusel küll olla, kuid paremaks organiseerimiseks oleks vaja mõistlikumat süsteemi, näiteks võiks eraldada rajad lindiga, mis hoiaks konkreetselt osad jooksjad paremal, osad vasakul. Mitme distantsi jooksjate korraga rajale lubamine aga koormab seda liialt ning sellist jooksu mees enam kaasa teha ei soovi.
Samuti 21 kilomeetrit jooksnud Janar kirjeldas Facebookis, et jooksul tuli tõepoolest palju teha slaalomit. «Minule jääb arusaamatuks, miks peaks tegema kõik jooksud ühel ajal. Teisele ringile minnes oli tükk tegu, et ennast läbi pressida. Paljud jooksid grupina kuuekesi kõrvuti koos ja terve rada oli nende päralt kinni. Märguandele «rada!» nad teed ei vabastanud. Nii tuli nende vahelt läbi hüpata. Joogipunktides jäi joogid saamata, kuna teise ringi ajal oli joogupunktis terve mass, kes laua ääres seistes jõid.»
Harles jooksis Ööjooksul kümme kilomeetrit ning kuigi üldmulje üritusest oli hea, jäi temalegi ebameeldivalt meelde see, et rajal olid korraga väga erineva kiirusega jooksjad.
«See võis olla 7. kilomeetri kandis, kui vasakult tulid aeglased, võibolla viie kilomeetri jooksjad ja paremalt lasti nad kokku 10 ja 21 kilomeetri jooksjatega, kelle kiiruse vahe võis olla isegi kahekordne,» rääkis ta.
Mees märkas rajal küll silti, et erinevate distantside jooksjad hoiaks eraldi, kuid paljud ei pruukinud tema arvates seda tähelegi panna. «Seis oli selline, et aeglased jooksjad okupeerisid ära terve tee ning nendest läbi jooksmine oli omaette elamus - mitte et sellega hakkama ei saaks ja mul lõpptulemus sellega väga ei kannatanud, aga see oluliselt segas ja oli ohtlik mõlemale poolele,» kirjeldas ta oma kogemust.
Ka Harles ei kuulnud rajajuhendajatelt suunamisi, kummale teepoolele peaks erinevad jooksjad hoidma. «See lõppes sellega, et kiiremad jooksjad kolisid kõnniteele, kus sai normaalselt joosta. Ei olnud nii, et korraldajad suunaks, kes võtaks paremale ja vasakule. Samas mis puudutas seda, kuhupoole keerata, siis see oli väga eeskujulik.»
Harles peab Ööjooksu eelkõige elamusjooksuks, kuhu pole olulist mõtet minna isiklikku rekordit jooksma. «Võibolla neil, kes sellise ideega sinna läksid, võis tõesti mõrudam mekk jääda, aga see ongi pigem elamusjooks. Kui tahad isiklikku rekordit joosta, siis mine mujale, näiteks Tallinna maratonile. Pimedas jooks toob kaasa mõningad ebamugavused, näiteks ei saa jälgida jooksukiirust, kella vms, aga sellega peabki arvestada. Küll aga ei tähenda see seda, et peaksid kellegi sodiks jooksma,» arvas ta.
Ööjooksu idee autor ja MTÜ Rakvere Maraton juhatuse liige Marko Torm tõdes, et igal jooksul on omad nüansid ning alati on inimesi, kes on rahul ja reeglina ka neid, kes ei ole rahul.
«Korraldaja teeb iga-aastaselt kokkuvõtted - ettepanekud, mured ja rõõmud, meeldimised ja mittemeeldimised arutatakse rajameistrite, julgestajate ja teiste osapooltega läbi ning viiakse kokkulepitu ellu. See, kas sündmus sobib või mitte, sellele annab lõpuks kinnituse järgmisel hooajal rajale naasnud osaleja,» arvas ta.
Torm märkis, et Eestis on tuhatkond eripalgelist väga head jooksuvõistlust ning igaüks leiab midagi endale. «Meie missioon on eeskätt inimeste liikuma innustamine ja Rakvere linna tutvustamine. Iga osaleja langetab valiku, kas külastada ühte võis teist võistlust või sündmust. Ööjooksule on kõik fännid alati soojalt oodatud ja iga ettepanek ning tähelepanek teretulnud.»