Väikeettevõtja: kes tahab, leiab võimaluse, kes ei taha, leiab vabanduse

Foto: Kristi Saare

«Palgatöö oli turvalisem kui ettevõtlus, kuid see on minu jaoks teadlik risk, mille  võtsin ja iga päevaga kindlustunne aina kasvab,» ütleb 28-aastane väikeettevõtjast Eeva (nimi muudetud).

Mida võib praegu teie portfellist leida?

Olen paigutanud ca 1700 eurot ühisrahastusse. Ettevõttel on ka üürikorter, kus hetkel olen ise üürnik.

Kui palju aega kulutate investeeringute haldamisele?

Raha paigutamisele paar päeva kuus – see tähendab analüüsimist, raamatupidamist. Peamine ajakulu on igapäevane eneseharimine – blogide, artiklite, raamatute lugemine ja teiste inimestega suhtlemine.

Kuidas leidsite enda jaoks investeerimise?

Investeerimise jõudmine minuni on olnud väga pikaajaline protsess ja kohati häguselt meeles. 2007. aastal puutusin läbi sõbranna ja Amway kokku Kiyosaki raamatuga «Rikas isa, vaene isa». Lugesin selle läbi ja tekkis huvi, hakkasin materjale otsima ja leidsin mingisuguse veebilehekülje, kus räägiti investeerimisest (põhiliselt aktsiaturust kauplemise võtmes) ning see kõik tundus jube keeruline, aga huvitav.

Mingil hetkel (aastat enam täpselt ei mäleta, aga kuna isePankur registreeriti 2008. aasta märtsis ja Omaraha 2011. aasta jaanuaris, siis seal vahemikus) investeerisin väikese summa isePankurisse ja hiljem ka Omaraha portaali. Summa oli umbes viis eurot kuus ja nii mitu kuud järjest.

Hiljem hakkas minu suust kõlama tüüpilised vabandused, nagu «mul ei ole vaba raha, et investeerida» jms, lisaks väikeste summade pealt tagasi tulevad sendid ei olnud väga motiveerivad ja muutlikud tuuled eraelus ning kuidagi jäi kõik sinnapaika. Mindset (mõtteviis – toim) oli väga vale ning kuna tutvusringkonnas polnud kedagi, kes investeerimisega tegeleks, siis ei osanud tol ajal ise edasi minna.

Taasavastasin investeerimise tunduvalt hiljem. Jõudsin ühe tuttava kaudu taas Kiyosakini ja Cashflow mänguni. Käisime seda Tartus mängimas (umbes 2013. aasta lõpus). Ma isegi ei mäleta, kuidas jõudis minuni info koolitusest «Rikas Naine = Tark Naine» (veebruaris 2015), kuid seda koolitust pean siiani murdepunktiks oma elus, sest sellest hetkest alates hakkasin aktiivsemalt infot otsima ja ennast harima.

Selleks hetkeks oli mul juba siiski olemas ja loetud Jaak Roosaare «Rikkaks saamise õpik». Edasi tuli tohutu infotulv koos väiksemate investeerimissammudega (kõikvõimalikud listid, Facebooki grupid, veebilehed, raamatud, koolitused). 1,5 aastat olen eelkõige investeerinud aega iseendasse ja oma mõttelaadi muutmisesse ning see töö jätkub koos portfelli kasvatamisega. Aktsiad on siiani hirmuäratavad, kuid küll ma nendest ka aru saama hakkan.

Kui mõtlete oma tutvusringkonnale, siis  kas investeerimine ja rahateemad on populaarsed?

Ma ütleks, et nii ja naa. Inimestele meeldib kurta, kuidas raha ei ole ja unistada, et kui oleks suurem summa, siis mida kõike nad ei teeks (loe: ostaks), kuid konkreetselt oma rahakoti suurusest keegi väga muidugi ei räägi ning üldine suhtumine ongi, et on nii nagu on ja seda muuta ei saa. Samas olen märganud, et teatud tuttavaid on see teema siiski paeluma hakanud (ma ei tea, kas ise olen nii õhinas ja räägin sellest, kui äge see on ning see on nakkav või on neil inimestel omal mingi huvi, aga nad ei oska ise selle infoni jõuda, nii nagu mina aastaid tagasi).

Kui kindlalt tunnete ennast praeguse rahalise olukorra juures?

Veel mitte väga kindlalt. Palgatöö oli turvalisem kui ettevõtlus, kuid see on minu jaoks teadlik risk (ettevõtjana on sissetulekud kõikuvamad), mille ma võtsin ja iga päevaga kindlustunne aina kasvab, sest võimalusi sissetuleku suurendamiseks on rohkem ja säästupuhver kasvab ka tasapisi.

Kuidas on teie finantsseisu mõjutanud peres olevate laste (3) arv?

Eks kulutused toidule, riietele, trennidele on suuremad, mistõttu on lihtsam leida vabandusi, miks ei saa(ks) säästa ja investeerida. Karm tõde on aga see, et tegelikult on kõik peas kinni. Olen mitmetelt lastevanematelt (olenemata laste arvust) kuulnud, et tarbeesemetele kulub palju raha ja kõrvale panna ei saa.

Ma ise leidsin samuti igasuguseid vabandusi, tehes arutuid kulutusi (tahaks ju lastele pakkuda kõike head ja paremat ning kui lapsi on kolm, siis tuleb kõik kulutused korrutada kolmega). Kuid tuleb olla loov ja oma mõttelaadi muuta. Positiivse nurga alt vaatan asja nii, et kui ma suudan oma finantsilisi harjumusi muuta ning juba varases nooruses lastele seda edasi anda, siis järgmises generatsioonis on sellevõrra ka rohkem finantsiliselt targemaid inimesi (korda kolm ju!).

Samuti on just lapsed suures osas andnud tõuke selleks, et oma harjumusi, mõttelaadi ning finantsseisu muuta, sest ihaldatav finantsvabadus on minu jaoks vahend viibida rohkem lastega koos, nendega reisida ja laiendada nende silmaringi, koguda koos erinevaid põnevaid mälestusi ja emotsioone just siis, kui tuju tuleb ja kuhu/kus tuju tuleb.

Elate Eesti mõistes väikelinnas, kas see teeb elu-olu ja töö lihtsamaks või keerulisemaks? Millised on teie jaoks olnud väikelinnas elamise plussid/miinused?

Väikelinnade probleem on eelkõige tööpuudus. Igaüks ei ole loodud ettevõtjaks (seda enam, et iga ettevõtlustegevus ei olegi väikelinnas teostatav klientide vähesuse tõttu, kuigi õnneks tänapäeval on läbi internetiturunduse võimalusi väga palju) ning paljusid piirabki just töökohast tulenevad piirid. Tehakse seda tööd, mis on ja sellise sissetuleku eest, mis on.

Ma ei ole täheldanud, et kulud väikelinnas väga väiksemad oleks (v.a üürikulu üürikorteri puhul), kuid samas töötasud kipuvad olema tunduvalt väiksemad, mistõttu on raske leida seda võimalust midagi kõrvale panna. Mina õnneks olen loomu poolest ettevõtlik ning minu mentaliteet on, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Seetõttu olen leidnud virtuaalassistendi teenuste näol väljundi, et teha tööd, mis mulle meeldib ning asukoht ei ole piiranguks. Ma arvan, et väiksemates kohtades peab olema ise hakkaja.

Plussid ja miinused on puhtalt minu seisukohast, sest inimesed hindavad erinevaid asju ja väärtusi. Olen enamuse elust elanud pealinna lähedal (õppinud ja töötanud Tallinnas), kuid sattusin väikelinna ning siinne rahulik keskkond (vähem liiklust ja kära) ning seletamatu merearmastus meelitasid mu püsivalt siia. Väikelinna plussideks ongi minu jaoks põhiliselt rahulik keskkond, hubasus, väiksus, kuid samas kõik vajalik on käe-jala juures olemas ning muidugi armas miljöö.

Miinusteks ongi (põhiliselt kõrvaltvaatajana) töökohtade valiku puudus ning väiksemad sissetulekud, mis panevad paljusid inimesi väikestest kohtadest ära kolima, sest suuremates linnades on rohkem võimalusi läbi tasuvamate (palga)töökohtade oma sissetulekuid suurendada ja töökohtade suurema valiku kaudu ennast teostada.

Milline on teie investeerimisstrateegia/filosoofia? Milline on teie portfell 10-15 aasta pärast?

Mingit konkreetset numbrit ei ole ma veel paika pannud (tegelen sellega, et mingi konkreetsem plaan paika panna koos numbrite ja eelarvega), kuid üldeesmärk on küll, et 5-6 aasta pärast on esmakulud passiivse sissetulekuga kaetud. Hetkel olen seisus, kus siht on silme ees, aga strateegia vajab paika panemist.

Kust leiate värsket investeerimisinfot, tutvuseid ja koolitusi? Kellega investeerimisteemadel suhtlete?

Olen liitunud Facebookis kõikvõimalike gruppidega ja erinevate listidega, mille kaudu saan infot ja kuulen koolitustest. Kuulan RahaRaadiot, Investeerimisraadiot ning Kinnisvararaadiot. Uuest hooajast on konkreetne eesmärk hakata osalema Naisinvestorite klubi üritustel ja Investeerimisklubi üritustel Tallinnas (väga hea võimalus arenemiseks, uudiste kuulmiseks ning uute inimestega kohtumisteks ja/või mõttekaaslastega aruteluks). 

Investeerimisteemadel saan suhelda perega (lapsed – õpetades õpib või vähemalt kinnistub ka endal õpitu), sugulastega (ema ja tädipoeg) ja paari tuttavaga. Tänu oma ettevõtlusele on mul olnud väga hea võimalus teha ka koostööd paari minust edasijõudnuma investoriga ning selle käigus on saanud suhelda ka investeerimisteemadel. Ja muidugi mu lemmikud on näost-näkku koolitused, kus saab suhelda ka täiesti võhivõõrastega.

Millises vanuses sooviksite pensionile minna? Millises seisus on teie pensionisäästud?

Hetkel on sääste, mida ma aga pensionisäästudeks ei loe. Minu eesmärk on tekitada püsiv passiivne tulu elu lõpuni ja pärandiks ka. Kuna ma teen seda, mis mulle meeldib ning ettevõtluse seisukohast on omakorda visioon ja eesmärgid, siis ma ei oska ka öelda, mis vanuses ma tahaks pensionile minna. Suure tõenäosusega tegelen selle tööga edasi ka siis, kui finantsiline vabadus on saavutatud (mis võiks juhtuda hiljemalt 40-ndaks sünnipäevaks).

Milline on teie suur eesmärk investeerimisega tegelemisel?

Minu suur eesmärk on tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad, just siis, kui mulle meeldib ja tuju on, ilma, et peaks muretsema sealjuures raha pärast. Sellest tulenevalt on eesmärk saavutada pikas plaanis finantsiline vabadus.

Kumb on teie strateegia – kas rohkem säästa või rohkem teenida?

Hetkel mõlemat – katsun rohkem teenida, leida selleks uusi võimalusi, samal ajal vähendada kulusid ning paigutada raha nii investeerimisportfelli kui ka säästupuhvrisse.

Millised on teie investeerimisplaanid järgmise paari-kolme aasta jooksul?

Lähiaastatel on kindel plaan kasvatada ühisrahastuse portfelli ja võimalusel soetada veel paar üürikinnisvara. Samuti siseneda aktsiaturule.

Millised on teie suurimad õppetunnid, mida olete alustades õppinud? Mida soovitaksite teha ka teistel, kes investeerimisega alustavad?

Kõik on inimestel endal peas kinni. Kes tahab, see leiab võimaluse, kes ei taha, leiab vabanduse. Alguses on raske näha neid võimalusi, kuid mida rohkem lugeda, suhelda erinevate inimestega, siis aina rohkem hakkad nägema asju teisiti ning erinevaid võimalusi. Soovitan lugeda lisaks investeerimisraamatutele ka pigem selliseid psühholoogilisi või n-ö vaimseid raamatuid, mis keskenduvad sellele, kuidas muuta oma elu, kui oleme valmis muutma oma mõtlemist ja lahti laskma mõttemallidest (minul käisid mingid n-ö klõpsud peast läbi lugedes vahepeal raamatuid, millel pole vähimatki seost investeerimise või rahaga). Tasub olla ka hästi lahtise meelega, kuid samas ka kriitiline. Kuulata erinevaid inimesi, kuid leida oma tee ning mitte kopeerida otseselt kedagi konkreetset.