Suurem osa töötajaid on keskpärased, kes teevad oma tööd ja kellega pole probleeme, kuid on ka neid, kelle suhtumine on töösse on niivõrd halb ja töökliimat rikkuv, et tööandjal võib temast rohkem muret kui rõõmu olla.
Viis märki, et töötaja pole palgakõrgendust väärt
1. Kuulujuttude levitamine.
Lisaks sellele, et kuulujutte levitavad töötajad raiskavad kallist tööaega, tekitavad nad kolleegidevahelist ebausaldust. Kõik, mis vähendab kuulujuttude ohvriks langenud töötajate eneseväärkust, ei saa olla töökeskonnas lubatud!
2. Pidev rahulolematuse väljendamine.
Koosolek on läbi saanud - probleemid on püstitatud, lahendused on leitud. Aga ühtäkki ilmub kolleeg, kes ei ole vastuvõetud otsustega rahul. Ta toob uuesti välja koosolekul kõne all olnud probleemid ning avaldab rahulolematust vastuvõetud otsuste üle. Oodata ära koosoleku lõpp, et seejärel protesti avaldada, on sisuliselt sama, mis avalik protest. Kui töö ei meeldi, tuleks töökohta vahetada, mitte avalikku vastuhakku üles näidata.
3. Kriisiolukorras töökohustustega mitteseonduvate ülesannete tegematajätmine.
Mida väiksem on ettevõte, seda olulisem on, et inimesed suudaksid kiirelt otsustada, kohaneda muutustega ning teha, mis vaja, olenemata nende ametist või töökohustustest. Kui on kiireid ülesandeid, mis tegemist vajavad, siis ei lausel «see ei kuulu minu töökohustuste hulka» ettevõttes kohta.
4. Loorberitele puhkama jäämine.
See, et töötaja tegi eelmisel kuul nädalal supersoorituse täna enam ei kehti. Täna on uus päev ja uued ülesanded. Töötajal, kes liiga pikaks ajaks loorberitele puhkama jääb ja arvab rihma lõdvaks lastes, et ei pea enam pingutama, tuleb oma suhtumist muuta, kui soovib töökohta säilitada.
5. Kolleegide süüdistamine.
Klient pahandab, kolleeg kaebab segaduste üle – alati leidub töötajaid, kes sellisesse olukorda sattudes osutavad näpuga süüdistavalt oma kolleegile. Parimates meeskondades jagatakse vastutust siiski ühiselt.
Allikas: inc.com