/nginx/o/2016/06/02/5463055t1hb117.jpg)
Euroopa Liidus elab inimene, kes on ühe riigi blokist välja aidanud – endine Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen, kes juhtis Gröönimaa läbirääkimisi pärast rahva vastavat otsust aastal 1982.
Gröönimaa kadalipp ehk Euroopa Liidust lahkumise raskused (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gröönimaal elab vaid 56 000 inimest ning sisemajanduse kogutoodang on umbkaudu 2,5 miljardit dollarit, kuid ikkagi vältas väljumine kolm pikka aastat, kirjutab Bloomberg.
Ellemann-Jenseni hinnangul on see illusioon, kui keegi arvab, et brittidel tuleb lihtsalt artikkel 50 käivitada ja kahe aastaga on kõik ühel pool.
«Gröönimaa lahkumise läbirääkimised olid üsna lihtne ülesanne, mille tulemusel sündis suhteliselt lihtne ja kergesti mõistetav protokoll,» ütles Ellemann-Jensen (72). «Selleks kulus kolm aastat. Britannial läheb palju kauem. Kui kaua, on võimatu öelda.»
Gröönimaa jaoks oli lahkumine kergem, kuna sealsed institutsioonid ei olnud Euroopa Liidu omadega läbi põimunud.
Suurbritannial tuleb aga arvestada veel sellega, et bloki 27 allesjäänud liiget koostavad parasjagu üha pikenevat nimekirja nõudmistest, mis ähvardavad muuta läbirääkimised pehmelt öeldes kohmakaks.
Gröönimaa rahvas tahtis Euroopa Liidust – mis tol ajal kandis nime Euroopa ühendused – lahkuda peamiselt selleks, et kaitsta oma elutähtsat kalandust. Eriliselt sai neil villand kvootidest.
Ellemann-Jensenit lahkumiskõnelustel abistanud Gröönimaa ettevõtlusminister Lars-Emil Johansen (69) tõusis hiljem saareriigi peaministriks ning juhib praegu parlamendi tööd.
Ta meenutab, et ajakava Euroopa ühendused Gröönimaale ei andnud. «Aga meil tuli kõvasti oodata,» ütles Johansen ja lisas, et «hukatusekuulutajate kiuste» hakkas Gröönimaa majandus pärast väljumist kasvama.