Kuidas kasulikult prokrastineerida?

Aega saab viita ka kasulikult. Foto: AIVAR AOT

Sageli veedavad inimesed puhkehetked tööl sotsiaalmeedias surfates või telefonimänge mängides, kuid aega saab viita ka kasulikult.

Miks on see nii, et mida rohkem meil kohustusi on, seda enam soovime sukelduda interneti lōpututesse ahvatlustesse? Kes ei oleks tähtaja lähenedes üritanud projekti valmis saada, kuid ühtäkki avastanud end siis mõnd absurdset veebilehte sirvimas?

New York Times’i uuriv ajakirjanik ja mitmete bestsellerite autor Charles Duhigg, kes oma viimases raamatus «Smarter, Faster, Better» («Targemini, Kiiremini, Paremini»),  annab nõu, kuidas olla produktiivne nii eraelus kui äriasjades. Duhigg andis hiljaaegu intervjuu The Atlanticule ning rääkis prokrastineerimisest.

The Atlanticus ilmunud usutluses ütles Duhigg, et inimesed lükkavad pidevalt kohustusi edasi ehk prokrastineerivad, sest nende tähelepanu pälvivad kõrvalised asjad. Mõnikord on ajule lihtsalt vaja puhkust anda ja sellepärast otsime abi sotsiaalmeediast või mängime ajaviiteks mõnda arvutimängu. Aga aega saab viita ka kasulikult, näiteks võiks puhkehetkel broneerida lennupiletid eelseisva reisi jaoks või maksta arveid – asjatoimetused, mis lõppkokkuvõttes tuleb ära teha. See annab võimaluse mõistusel tööst puhata ning olla kasulik samal ajal.

Duhigg julgustab inimesi end puhkehetkedel teadlikult suunama rohkem produktiivsete tegevuste poole. Pärast valdab enamikke rahuolutunne, kui kõik vabad hetked ei ole kulunud sotsiaalmeedia tarbimisele. Lihtne nipp on reastada asjad, mis vajavad tegemist ning tööst vabal hetkel list üle vaadata ja mõelda, kas juba saaks midagi ära teha. Või kui tunned, et vajad puhkust, siis minna ning lubada endale üks tervislik vahepala või jalutuskäik, mitte Facebookis aega maha visates.

Et olla töö- ja puhkehetkedel produktiivne, on oluline end pidevalt motiveerida. Üks võimalus motivatsiooni leidmiseks on see siduda ambitsioonidega. Näiteks Duhiggi tuttav onkoloogia professor järgib üliõpilaste töid parandades alati sama mõttekäiku — kui parandada üliõpilaste töid, siis saab ülikool koguda õppemaksu, kui ülikool kogub õppemaksu, siis rahastatakse tema teadustööd, kui seda teadustööd rahastatakse, siis saab ta teha seda, mida armastab — päästa inimeste elusid. Seega parandades õpilaste kontrolltöid on võimalik päästa inimeste elusid.

Küsimuse peale, kas pidev püüd olla produktiivsem, ei piira seejuures loomingulist mõtlemist, vastab Duhigg, et loomingulisus tulebki kõige paremini välja, kui on paika  seatud graafik või kindel pikemaajaline plaan. Seega üks ei välista teist.