Sajad töötud vajavad psühholoogi abi

Töötukassa kontor Tallinnas. Pilt on illustreeriv. Foto: Peeter Langovits

Töötukassa vahendusel käis eelmisel aastal psühholoogilisel nõustamisel 675 inimest, järjekorrad tasuta nõustamist pakkuva töötupsühholoogi juurde ulatuvad vähemalt Tallinnas mitme nädalani.

«Psühholoogilist nõustamist saame pakkuda töötukassas arvel olevatele töötutele ja nendele, kes on saanud kätte koondamisteate,» ütles töötukassa teenusejuht Lana Randaru.

«Peamised põhjused, miks psühholoogi juurde soovitakse minna, on lootusetuse tunne, alanenud enesehinnang, [tunne, et] raske on ennast millegi tegemiseks kokku võtta, ülemäärane ärevus, perekondlikud probleemid, lähedase kaotus, alkoholiprobleem,» loetles ta.

Psühholoogilisele nõustamisele saab inimese suunata töötukassa konsultant. «Selliseid juhtumeid, kui töötu soovib minna psühholoogilisele nõustamisele ja talle ei ole seda võimaldatud, ei ole minu teada siiani olnud,» märkis Randaru. «Pigem on meil olnud juhtumeid, kus peame ise inimesele välja pakkuma psühholoogiga konsulteerimist.»

Töötukassa ostab psühholoogilise nõustamise teenuse hanke korras sisse. Nõustamist on võimalik saada kõikides maakondades. «Meil on võimalik nendele inimestele, kelle kodud asuvad teenuse pakkumise kohast kaugel, maksta sõidutoetust,» lisas Randaru.

«Üldjuhul soovivad kliendid käia nõustamisel suuremates keskustes, sest väiksemas kohas tunnevad kõik kõiki ja inimestel on sellises olukorras ebamugav oma psühholoogilistest probleemidest rääkida,» tõdes ta.

Töötute psühholoogilise abi keskus Tallinnas on üks koht, kuhu töötukassa inimesi nõustamisele suunab. «Nõustamisele võivad tulla Tallinna ja Harjumaa töötud, ka need, kes pole töötukassas arvel,» rääkis keskuse psühholoog Viktoria Saat. «Võtame vastu nii eesti kui ka vene keeles. Kuni 10 korda saab tasuta vastuvõtul käia.»

«Kuid tuleb arvestada, et meil on peaaegu kogu aeg nädala-kahe pikkune järjekord,» lisas ta. «Sügiskuudel, oktoobris-novembris-detsembris on see isegi pikem, sest abiküsijaid on natuke rohkem. Märts-aprill on ka alati olnud periood, mil abiküsijaid on rohkem.»

Äsja töötuks jäänud pöörduvad psühholoogi juurde teistsuguste probleemidega kui pikaajalised töötud, märkis Saat.

«Kui inimene on alles töötuks jäänud, siis tema peamine probleem on reeglina teadmatus ja hirm, et mis temast edasi saab. Inimene ei usu, et ta hakkama saab,» selgitas psühholoog. «Tihti aitab siis reaalse olukorra analüüs - kus ja kuidas tööd otsida, kuidas tulla toime rahaliselt, kas on sääste, kes saab aidata, milliseid muudatusi väljaminekutes on vaja teha jne. See aitab ärevusega toime tulla ja sihipärasemalt tegutsema hakata.»

Pikaajalistel töötul tekib Saadi sõnul sageli lootusetus - nad ei usu enam enda võimetesse ning seda, et on võimalik tööd leida. «Nad nagu ei mäletaks enam, et oskavad midagi,» rääkis Saat. «Nad on saatnud palju CVsid, kuid saanud igalt poolt eitavaid vastuseid, mis nagu ütleks, et sind pole vaja, sa ei oska midagi.»

Eriti tekib kasutusetunne inimestel, kes on üle 50 aasta vanad. «Neil tekib tunne, et ühiskond ja tööandjad ei ole neist huvitatud, eelistatakse noori,» selgitas Saat. «Ka lapsed elavad juba enda elu ja ei vaja neid nii nagu varem.»

Enesehinnangu langusega kaasneb pikaajalistel töötutel sageli ka toimetulekuprobleem - raha on varasemast vähem ning elustandard langeb. Inimene võib nii masenduda, et loobub üldse töö otsimisest ja tekib suletud ring, tõdes psühholoog.

«Üritame koos inimesega enesehinnangut tõsta, tuletades meelde, mis on tema varasemad saavused, kuidas ta varem hakkama sai ja mida ta ikkagi oskab,» selgitas Saat, kuidas psühholoog saab pikaajalist töötut aidata. «Aitan inimesel taastada eneseusalduse, et tal tekiks julgus uuesti katsetada, et tööandjate eitavad vastused ei võtaks talt soovi uuesti üritada.»

«Kui inimesed on olnud pikalt spetsialist või juhtival töökohal, siis tavaliselt tahavad nad leida tööd omal erialal ja vähemalt sama heal positsioonil. Praegustel majanduslikel tingimustel aga see ei ole alati võimalik ning tekib vajadus latti madalamale lasta,» lisas Saat. «Ma aitan neil hakata mõtlema selle peale, et otsida tööd natuke laiemalt, olla valmis minema ka teisele erialale või madalama positsiooni ja palga peale. Selle mõttega on raske leppida, kuid mõnikord reaalne olukord sunnib.»

«Aitan ka inimestel leppida sellega, et töötuks jäänuna kaotavad nad mitte ainult sissetuleku, vaid osaliselt ka iseennast, sellisena nagu nad harjunud end nägema,» märkis psühholoog. «Leppimine ja lahti laskmine aitab uuele perspektiivile keskendada, olla avatud uutele võimalustele.»