/nginx/o/2015/09/30/4543273t1h5de2.jpg)
/nginx/o/2016/07/29/5666311t1h488d.jpg)
«Meie metsades leidub tuntud ja häid seeni sedavõrd palju, et sa ei pea omal nahal tundmatute mürgisust testima!» – sellise sõnumi sai Ants Kaldma oma sugulaselt, samuti amatöör-seenehuviliselt.
Paliveres korjatud põnev söögiseen osutus hoopis muuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sündmuste ahela käivitas 2012. aastal augustikuine metsaskäik Palivere lähistele, kus leiti vägagi veidraid seeni, mida Kaldma ei olnud oma 50- aastase staaži jooksul veel trehvanud. Need seeneisandad kasvasid väga piiratud maa-alal nagu üksik isoleeritud indiaanlaste suguharu.
Kuna metsaannid olid turrud ja ussinuhtlusest priid, rändasid nad mõistagi korvi. Kodutöö algas kõigepealt olemasoleva kirjanduse lappamisega, kust esmalt selgus õõvastav tõsiasi, et Euroopas levinud tõekspidamiste järgi peaks Kaldma ise küll juba ammuilma Peetruse väravate taga seenekorviga ringi tuiama. «Meil nii hinnatud hõrgutised on väga tihti mürgisteks tunnistatud – ehk on seal kombeks kohe metsas seen põske pista? Seene-sush'i!?» rääkis Kaldma.
Ants Kaldma seiklust seentemaailmas saab täielikult lugeda Lääne Elust.