/nginx/o/2016/07/27/5662721t1h3e1f.png)
Ratastoolikasutajast noormehe ema on nördinud SuperBusi tegevuse lõpetamise üle, kuna nende kogemuse põhjal oli tegu mugavaima variandiga, kuidas poeg kodulinna ja ülikooli vahel liigelda sai.
Ratastoolireisija muretseb SuperBusi lahkumise järel alternatiivide pärast (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Elame Tallinnas ning minu poeg on ratastooli kasutaja alates viiendast klassist (2007). Pärast gümnaasiumi lõppu asus ta õppima Tartu Ülikooli ning oleme seepärast kahe linna vahel liigelnud lisaks oma autole ka rongi ja bussiga,» kirjeldas Kristel.
Mullu sügisel oli perele rõõmsaks uudiseks, et SuperBus alustas Eestis tegevust. Hiljutine uudis nende tegevuse lõpetamiseks tekitas aga muserdust, kuna nad pidasid seda kõige mugavamaks viisiks, kuidas ratastoolis reisija saaks suurlinnade vahel liigelda.
SuperBusi tingimuste kohaselt on vajalik reisist 24 tundi ette teatada, et reisijale koht broneerida ning bussijuhti teavitada. Enamikel teistel bussifirmadel on etteteatamisaeg pikem (48 tundi) ning Kristeli kogemus on näidanud, et alati pole võimalik saada spetsiaalset tõstukit või invabussi.
«See on inimväärikusest kaugel, et sind kahe transporditeenust osutava mehe vahel bussi veetakse. Paljudel ei kannataks seda välja ka tervis, kellel on seljaoperatsioon olnud,» märkis naine.
Alternatiiviks peab perekond taas rongi, kuid see on reedeti ja pühapäeviti sageli puupüsti täis. Kristel on korduvalt isikliku abistajana kaasa olles terve tee püsti seisnud, nii et reisikotid on ratastoolis oleva poja süles.
Ka rongiga liiklemine pole tingimata lihtne. Naise sõnul on mitmeid kordi esinenud olukordi, mil Tartu rongijaamas ei tööta trepironija, millega saab trepist üles ja alla või kasutajaid on palju (lapsevankrite ja raskemate kohvritega reisijad). «Bussipeatusesse pead jõudma rongilt kuue minutiga, sest järgmine buss saabub 20 minuti pärast. Talvel suletakse jaamahoone varem ja bussi ootad siis väljas, olenemata ilmast,» kirjeldas ta.
«Kas maanteeamet võiks nüüd kaaluda pärast oma võitu (kohtus SuperBusi üle - toim.), et vähemalt ühel bussifirmal peab olema suuremate linnade teenindamisel buss, kuhu saab ratastooliga normaalselt peale? See peaks tänasel päeval olema inimõigus,» märkis Kristel.
Kuna Superbusi bussid on madalad, sai ratastoolis reisija bussi siseneda mööda kaldteed, mille asetab õigele kohale bussijuht. «Ratastooliga reisija siseneb bussi kas bussijuhi või saatja abiga, kuid on olnud ka olukordi, kus inimene soovib end ise kaldteest üles lükata ning bussijuht kontrollib seejärel üle turvarihmad- ja vöö. Kui reisija on tavaolukorras ratastoolikasutaja, aga suuteline kõndima lühikest maad ning soovib istuda tavaistmel, siis bussijuht aitab reisija soovitud istekohale ning juht asetab ratastooli pagasiruumi,» kirjeldas SuperBusi piirkonnajuht Jaan Mürk.
Mürk lisas, et regulaarselt ratastooliga reisijaid oli nende bussidel mitmeid, keda tundsid nii bussijuhid kui ka klienditeeninduse inimesed. Aktiivsel töö-ja kooliajal oli kuus keskmiselt neli ratastooliga reisijat. Püsikliendid olid peamiselt Tallinn-Tartu liinil, kuid reisijaid oli ka teistel liinidel.
Maanteeameti ühistranspordi osakonna juhataja Kirke Williamsoni kinnitusel on neile teadaolevalt liftiga invabussid olemas järgmistel ettevõtetel: Presto OÜ, Eesti Buss OÜ, MK Autobuss AS, Lux Express Eesti AS, Hansabuss AS, Hansa Bussiliinid AS ja Go Bus AS.
Invabussi olemasolu mängib Williamsoni sõnul rolli ka liinilubade taotlemisel. «Alates oktoobrist 2016 hakkas kehtima uus ühistranspordiseadus ja sellest lähtuvalt töötas maanteeamet koos vedajate ning maavalitsustega välja kriteeriumid, mida vedajad peaksid silmas pidama liinilube taotledes - üheks soovitatavaks kriteeriumiks on invabussi olemasolu,» lisas ta.