/nginx/o/2016/07/27/5661461t1h5c54.jpg)
Rattakiiver jääb nii mõnelgi ratturil tihti pähe panemata, kuid tegelikult on see sõiduvarustuse tähtsaim osa.
Rattakiivrit kanda on sama loomulik kui autos kinnitada turvavöö (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rattamüüja Alvar Kanepi sõnul on rattahooaeg täies hoos ning soojad suvepäevad täidavad linnatänavad ja maanteeäärsed sadade ja tuhandete rattaspordisõpradega.
«Minu kui iga päev rattaid müüva inimese jaoks tähendab see kibekiiret rattamüügi ja -hoolduse hooaega. Samas on see ka aeg, mil pea üle päeva tuleb lugeda uudiseid ratturitega juhtunud liiklusõnnetustest,» sõnas Kanepi.
Kanepi sõnul on talle juba 15 aastat kehtinud põhimõte, et kiiver kuulub jalgratta põhivarustusse. See tähendab aga, et ükski rattaostja ei tohiks väljuda poest kiivrita, kui tal just kiiver kodus ootamas ei ole.
«Lühikesi otsi autoga sõites ei teki küsimustki, et milleks ma kilomeetriks-kaheks turvavöö peale panen? Ja seda mitte seepärast, et saame turvavööta trahvi, vaid seepärast, et tegemist on elementaarse ohutusabinõuga,» sõnas Kanepi.
Politsei- ja piirivalveameti juhtivkorrakaitseametniku Sirle Loigo sõnul juhtuvad jalgratturitega õnnetused enamasti ristmikel ja sõiduteedel.
«Kui inimene harrastab rattasporti, olgu selleks sõit maanteel või maastikul, peaks enda turvalisuse huvides pead katma kiiver ning see peaks kõigile ilmne ja loogiline olema. Üldjuhul on rattavõistlustel kiivri kandmine kohustuslik, miks ei peaks siis kiivrit ka trenni tehes kandma,» nentis Loigo.
Loigo rõhutas, et enda elust hoolimine peaks olema iga inimese prioriteet.