Miks sigade ette pärleid loobitakse?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
25. märsti hilisõhtu. Merkel ja Sarkozy näevad kurja vaeva, et panna kokku Kreekale suunatud, aga eurotsooni hüvanguks mõeldud päästepaketti. Võib vaid ette kujutada, kust on pärit päästerõnga reaalsed mõõdud – Excelist siin kasu pole, ilmselt arvutatakse suurusjärkudes.
Kõige suuremad initsiaatorid on kahtlemata sakslased, kes ei muretse niivõrd Kreeka elanike heaolu, kuivõrd võimaliku lumapalliefekti tekkimise pärast, sest see võiks kahju avaldada olulisele osale Saksamaa eksporditurgudest.
On juba küllalt rõhutatud, et Kreeka-poolse võlakohustuste täitmata jätmisel leviksid samad hirmud hoobilt ka ülejäänud PIGSi (Portugal, Itaalia, Hispaania) riikidesse. Mõneti saab abipakette samastada sõjateooriast tuntud taktikaga, kus lahinguid tuleb lüüa teise riigi pinnal. Ei ole mingit põhjust finantsarsenali piirile ootama saata, et alles seejärel reageerida. Lahingusse tuleb söösta kohe, enne kui Kreeka majandus samasuguseks arhailiseks vaatamisväärsuseks nagu Akropol muutub. Liiatigi on taoline lähenemine mõnevõrra odavam, kui hakata investorite levivate hirmudega hiljem võitlema.
Pessimistile (realistile?) paistab see kõik aga pohmaka ravimisega absindiga. Kui Euroopa stabiilsuspakt näeb ette valitsussektori eelarvepuudujääki maksimaalset 3 protsendi ulatuses SKTs-st ning tihti on seda probleemsetele riikidele abi saamisel seatud peamiseks eesmärgiks (Kreeka peab Maastrichti kriteeriumi sisse mahtuma 2014. aastaks), tähendab see varasemaga võrreldes võlataseme aeglasemat kasvu. Aga siiski kasvu. Teisisõnu võlg küll akumuleerub, aga ainult aeglasemas tempos. See ei pruugiks isegi probleem olla, kui arutluse all olevate riikide võlatase poleks juba enne kriisi olnud liiga kõrge. Miks Euroopa Liit ning abipaketis osalev IMF ei surunud Kreekale peale karmimaid tingimusi, on jäänud hägusaks, kuid ilmselt oli see poliitiliselt mõeldamatu ja väga lühikeses plaanis ka majanduslikult ebaratsionaalne.
Kui pilgud tänaselt tulekahju kustutamiselt tulevikku suunata, on oluliselt vähem räägitud struktuursetest muudatustest, mida tuleks ette võtta samasuguse olukorra vältimiseks. Mis peaks muutuma, et pöörata hätta sattunud riikide majandused kasvule? Mis peaks muutuma, et võlgasid vähendada? Mis peaks muutuma, et majandus kasvaks jätkuvalt ka võlgade vähendamiseks vajaliku maksutõusu tingmustes? Need küsimused nõuavad aga põhjalikku analüüsi ja sellest hoolimata ühest vastust polegi. Kui Hispaanias ei lõpeta suur osa noori kunagi keskkooli ja kirjaoskamatuid on Põhjala riigist vaadates katastroofilised 2,1 protsenti, siis kui kiired muutused on üldse võimalikud? Kui selline tarbija kas otse eraisikuna või kaudselt läbi riigi üle oma võimete elab, pole mingit põhjust eeldada laenuteenindamise võime paranemist tulevikus.
Majanduse edu saab alati alguse muutustest ühiskonnas, muutustest mõtlemises, muutustest majandust liigutavates trendides. Ei Kreekas, Portugalis ega Hispaanias pole neid trende näha, mõnikord sarnaste murede tõttu eeltoodud riikide gruppi liigitatav Iirimaa pingutused on pikaajaliselt kindlasti kordades jätkusuutlikumad. Ja ometi ei tähenda see kõik, et abipakettide ja ülemaailmse majanduse taastumise turgutaval toimel ei võiks lühiajaliselt paremaks minna. Põhjast põrgata on lihtsam, kui hilisemat arengut hoida. Börsihuvilised teavad, et ka surnud kass pidavat põrkama... Mis saab aga siis, kui kasvõi tsüklilisusest tingitud majandusprobleemid kümne aasta pärast jälle fookusesse kerkivad? Võlg on ilmselt veelgi suurem, ainult tänavaprotestijad on vanemaks saanud.
Eelmise aasta märtsist on möödunud aasta ning paanikahoog on möödas, kuid peamiste küsimustega on endiselt vähe tegeletud. Kas põhjuseks on ebausk PIGSi riikide rahanduslikku võimekusse või muud asjaolud, igal juhul on Kreeka päästepaketi autorid Merkel ja Sarkozy tõstatanud taaskord teema eurotsooni ühtsest majanduspoliitikast. Alustada võiks seejuures kõige nähtavamast nurgakivist – maksupoliitikast. Eelkõige soovitakse ühtlustada ettevõtete tulumaksumäärasid, mis teisisõnu tähendab eeliste kadumist madalate maksumääradega riikidel. Muidugi ei ole pilt must-valge ning ehkki mõte tasub mitmest aspektist kaalumist, võib kindel olla, et idee väljapakkujad on ratsionaalsed ja arvestavad esimeses järjekorras just enese majanduslikku heaolu.
Eesti mätta otsast vaadates on meil lähiajaloos läinud hästi, sest meil on olnud toredad naabrid ja tunnustust leidnud majanduspoliitika. Kui Rootsi ja Soome suudavad Euroopa konkurentsivõimelistemateks riikideks jääda loodetavasti ka edaspidi, siis majandus- või maksupoliitika ühtlustamise puhul ülejäänud eurotsooniga peaks kaaluma, kas sellega ei kao meie eristumisvõime. Kui suurel osal Euroopal on erisusteta majanduspoliitka, kogunevad kapital ja teadmised pigem sinna, kus seda juba ees leidub. Ja siinkohal ei pruugi aidata ka konvergentsi argument, sest eelised on kadunud.
Kuivõrd tulumaksu ühtlustamise idee on kriisi tulem, tuleks Eestil teha endast olenev, et näidata suhteliselt liberaalse majanduspoliitika sobivust konservatiivse eelarvepoliitikaga. Kui seda piisavalt valjusti teha, säiliksid nii Eesti majanduspoliitika teatav autonoomsus, aga võib-olla aidataks kaasa ka sellele, et tulevikus poleks Euroopal vaja sigade ette pärleid vaja loopida.