/nginx/o/2010/11/09/463577t1hc452.jpg)
Sõjalised terminid võttis oma TARP-päästeprogrammi kirjeldamiseks appi juba endine USA rahandusminister Henry Paulson. TARP alustas kui pankadelt halvaks läinud varade ostmise vahend, kuid moondus siis millekski hoopis muuks: nendesamade pankade rekapitaliseerimise mehhanismiks.
Sama totaalse muutumise peab läbi tegema ka Euroopa finantsstabiilsuse mehhanism EFSF, kui ta soovib eurotsooni võlakriisiga edukamalt võidelda.
Täna paiskab EFSF esmakordselt müüki omaenda võlakirjad, et Iiri päästepaketi tarvis kuni 5 miljardit eurot kokku koguda.
See on osa tema missioonist: tagada likviidsust riikidele, mis kapitaliturgudelt välja on tõrjutud.
Kuigi fond on justkui 440 miljardi euro suurune, on ta laenuvõimsus vaid 255 miljardit eurot, sest maksevõime seab omad piirangud.
Mehhanism saab hakkama Iirimaa, Kreeka ja tõenäoliselt ka Portugali rahastamisega – kui ka viimane peaks abi paluma.
Juba see paneks EFSFi proovile, sest väljaupitamised on ju ikkagi mitmeaastased paketid.
EFSFi fundamentaalsem probleem on aga, et kaliibrist ei piisa tegeliku eesmärgi saavutamiseks: säästa euroala senisest palju suurema likviidsuskrahhi eest.
Hispaania peab leidma 2013. aasta lõpuks 467 miljardit eurot, Belgia 192 miljardit ja Itaalia 818 miljardit, näitavad Citigroupi andmed.
Pankadest rääkimata.
Euroopa Liit seisab silmitsi finantsilise «kaksikprobleemiga»: mõnede liikmesriikide kohal kõrguvad likviidsus- ja ilmselt ka makseraskused, lisaks on paljud bloki pangad murettekitavalt alafinantseeritud (Hispaania hoiupankadel võib näiteks vajaka olla kuni 90 miljardit eurot).
Praegusel kujul on EFSF nende probleemide ees jõuetu. Tõsta tuleks laenuvõimsust, tõhustamist vajaks kriiside lahendamise mandaat.
TARP oli (suhteliselt) edukas tänu sellele, et muutus paindlikuks kriisi vastu võitlemise relvaks.
Euroopa bazuukaga on praegu see häda, et ta on esiteks liiga väike ja teiseks on tõsine oht, et laskude korral kõlavad tühipaljad paugud.
Copyright The Financial Times Limited 2010.