Ühe-, kahe- ja neljarattalised elektriliikurid – mõttekad või mõttetud?

Foto: Eero Vabamägi

Kui ma olin veel väikene mees ja pidin seljas tarima liiga rasket koolikotti, unistasin masinast, mis viiks mind ise edasi. Möödus 20 aastat ja need masinad on nüüd kohal!

Olgu su liikuril rattaid palju tahes, kindel on see, et ümbritsevates inimestes äratavad need suurt huvi. Kui sportautosid kipuvad peaga saatma noored mehed, siis elektriliikurid imponeerivad lastele ja minu üllatuseks ka lapsemeelsetele. Nimelt tahtis pool Postimehe toimetust imeliste elektrimasinatega sõita ja see toobki meid esimese probleemini.

Kuidas üherattalisega püsti seista? See pole mingi retooriline küsimus, oo ei. Mure on täitsa siiras ja halvemal juhul isegi valus. Nimelt pakub MonoWheel võimalust kukkuda ninali, selili, külili, teisele poole külili ja siis veel neljas suunas diagonaalis. Kõikidest nendest unikaalsetest võimalustest viimast võtnud (ja pääsenud ainsagi kriimuta), võin öelda, et tegelikult on selle masina juhtimine imelihtne.

Tõsi, ka pärast mõningat harjutamist võtab kohapealt liikuma hakkamine üksratta vänderdama ja eemalt paistab, nagu vehiks sõitja nähtamatut orkestrit juhatada. Aga kui kiirus kasvab, muutub sõit stabiilsemaks ja muud seal polegi – lihtsalt seisad veidi ette nõjatudes külgmistel astmelaudadel ja ootad, millal tuleb pidurdama või pöörama hakata… Eriti mõnus on temaga päikselisel suveõhtul mööda Kalamaja laiu kõnniteid sõita.