/nginx/o/2016/07/18/5639549t1h4432.jpg)
Eesti põllupidajad paluvad kaaskodanikke enam austada nende tööd ning võõralt maalt küsimata vilja mitte puutuda.
Poevargusel ja põllult söömisel ei ole vahet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahel arvatakse, et üks väike kotike põllusaadusi ei mõjuta põllumehe heaolu suuresti, kuid ka see pidavat olema ekslik arusaam. Kadarbiku juhatuse liikme Veiko Paki sõnul võib ka üks kotike või peotäis saagile laastavalt mõjuda.
«Ma ei tea, kui palju põllult herneid võetakse, kuid on karmiks tõeks, et igaüks trambib põldu ja võõrale territooriumile minek on ikkagi mentaliteedi küsimus,» sõnas Pak.
Pak sõnas, et taoline käitumine mõjub ebameeldivalt, sest keegi on alati kasvatamisega tohutut vaeva näinud. Võõrastelt põldudelt maitsmine pidavat aga Eesti kultuuris sees olema, sest kunagi kuulus kõik riigile ja seega oli ka kahju väiksem. Praegu võiks aga taluniku sõnul enam mõista, et põllumees on pigem üksikettevõtja ja seega võivad nn raksutajad tekitada ka majanduslikku kahjumit. Põllumeest hämmastab ka see, et kultuuritus on kandunud edasi ka noorematele põlvkondadele.
«Mujal maailmas, kus on teistmoodi riigikorraldus, pole vaja ka taolist muret tunda. Viljapõllud on, aga probleemi ei ole, meile on mingist ajast mentaliteet külge antud ja see ei taha enam kaduda,» seletas Pak.
Pak leiab, et tegelikult võrdub teise põllult söömine samaga, kui minna kutsumata võõra kaasmaalase koju või aeda.
«Kuigi aed on personaalsem, siis põhimõtteliselt on teema sama, sest inimene läheb võõrale territooriumile midagi võtma, mis ei kuulu talle,» sõnas Pak.
Metste Talu esindaja Katrin Pärna sõnul nemad taoliste isikute pärast muret ei tunne, sest asuvad Tallinnast kaugemal.
«Mida suuremad põllud ja rohkem inimesi elab nende ümber, seda kindlamalt minnakse ka põllule toodangut proovima,» sõnas Pärn.
Ka nende arvates tuleneb taoline käitumine Nõukogude Liidu aegsest mentaliteedist, mis ei ole tänaseni kadunud. Pärna sõnul on maad eelnevalt haritud, seemneid ostetud ja kultuuri ka hooldatud, mis on olnud kellegi vaev ja töö. Seega kutsuvad ka nemad inimesi seda väärtustama.
«Keegi ei saa jalutada poodi, võtta poekäruga asju ning maksmata väljuda. Sama käib ka võõralt põllult söömise kohta,» sõnas Pärn.
Ka Metste Talu leiab, et võiks põllupidajate taolisele murele tähelepanu pöörata, kuid kuidas, ei oska ta öelda. See on vajalik, sest väärtustab teise inimese tööd ja hoiab ära ärile kahjutegemise.