Eesti tudengid pääsesid ligi Hiina suurtootja köögipoolele

Uku-Mart Uprus ja Maiki Jäädmaa (vasakult esimene ja kolmas) Foto: Erakogu

Viiel Eesti tudengil avanes kuu aja eest võimalus pääseda vägagi lähedale Hiina tehnoloogiatööstuse suurtegija köögipoolele ja ise kaasaegseimate lahenduste abil telekommunikatsioonivõrke püsti panna.

«Olin kuulnud, et Hiina on viimase 20-30 aastaga teinud tohutu arengu, sisuliselt on Hiinas alates 80ndatest liberaalne turumajandus  – tahtsin seda näha. Ja muidugi ühe suurettevõtte köögipoolt,» meenutas IT-Kolledžis IT-süsteemide administreerimist õppiv Uku-Mart Uprus oma mõtteid enne kahenädalast reisi.

Sõidu eellugu sai alguse kevadel, mil Tallinna Tehnikaülikool ja IT Kolledž sõlmisid Hiina suurima telekommunikatsioonitehnoloogia ettevõttega Huawei koostöölepingu. Edasi järgnesid motivatsiooni- ja kandideerimiskirjad, keskmiste hinnete võrdlused ja vestlused ning välja valiti viis Eesti tudengit.

Tehnoloogia kõrval oli noorte jaoks muidugi oluline tutvuda nende jaoks täiesti teise tsivilisatsiooniga. Ja nii see ka läks - tehnoloogia lähedale noori kusjuures kohe ei lastudki. Kogu esimene nädal tuli neil veeta Pekingi keele- ja kultuuriülikoolis ja eesmärgiks ei midagi muud, kui hiina keel selgeks saada. Lisaks harjutati hieroglüüfide kirjutamist, mis tudengite sõnul ei olnud küll keeruline, kuid vajab kannatlikust.

«Saime enimkasutatavad väljendid ja laused suhu. Sööklas jäätise küsimisega sain täiesti hakkama,» naeris TTÜ-s arvutisüsteeme õppiv  Maiki Jäädmaa. «Tundub, et enamus sõnu koosneb neil ainult ühest silbist ja siis vastavalt toonile ja kontekstile omandab sõna oma tähenduse.»

Samas oli üsna tavapärane see, et ka hotelli retseptsioonis oskas inglise keeles suhelda vaid üks inimene ja appi tuli võtta rahvusvaheline – kätega väljendatav – keel.

«Kiire, palju rahvast, kohati räpane, kaootiline ja samas sujuvalt toimiv liiklus - selline on mu üldmulje Pekingist,» meenutas Jäädmaa. Peking tervikuna jättis linnana üsna läänestunud välimuse. Isegi kohatähised on enamuses olümpiamängude päevilt inglise keelde tõlgitud. Elatustaset võrdleks Uprus Eestiga – kontoriinimesed teenivad keskmiselt 800-1000 eurot kuus ja kolmandik palgast kulub üürile, samas on toit odavam.

Tudengilinnakust jäi noortele meelde eelkõige see, et täiesti tavapärane on elada kaheksakesi ühes toas. Kuskilt tuuakse endale suurte pudelitega sooja joogikõlbulikku vett. Maskides inimesi oli linnapildis üllatuslikult vähe.

Edasi siirduti juba tehnoloogiapealinna Shenzheni, kus tehnikakaubamajades varieerus tehnoloogia kvaliteet seinast seina ja üliõpilaste hinnangul pidas paika reegel „mida maksad, seda ka saad“. Kvaliteetkaup maksis täpselt sama palju kui Euroopas (see kehtis nii tehnoloogia kui riiete puhul), kuid palju oli ka odavaid järgitehtud kaupu.

Upruse sõnul on huvitav ka see, kuidas Hiina Rahvavabariigi internetivõrk on “Suure Hiina tulemüüri” taga, mis tähendab, et suuremale osale läänes kasutatavatele veebilehtedele puudus ligipääs - Google’i asemel on hiinlastel Baidu, Facebooki asemel WeChat, Youtube’i asemel Youku ning Tinderi asemel TanTan.

Aga reisi peaeesmärgist. «Saime üsna lähedalt tuttavaks sellega, kuidas kogu telekommunikatsioonivõrk toimib, alates 2G-st ja fiiberoptilistest võrkudest ning  lõpetades sissevaatega 5G-maailma. Milliseid seadmeid on vaja, et võrk toimiks, neid ise laborites testida,» ütles Uprus.

Lähemalt tutvustati neile 3G/4G laboreid – kuidas tehnoloogiad töötavad, milliseid ühendusi kasutatakse. Lisaks võimalus jälgida fiiberoptiliste võrkude labori tööd.

Reisi suurimaks väärtuseks peavadki tudengid seda, et said otse tegija juures tutvuda, kuidas telepilt, internet ja mobiilisignaal kasutajate seadmetesse jõuavad. «Puutusin 3G- ja 4G-võrkudega esimest korda süvitsi kokku ning üllatuseks selgus, et see maailm ei olegi nii keeruline ja müstiline. Saime korraliku informatsiooni,» sõnas Uprus.

«Saime praktiliselt näha, kuidas asjad kokku käivad, kuidas seadistatakse võrke,» lisas Jäädmaa. «Ei osanud isagi oodata, et meid tehnika loomisele nii lähedale lastakse. Üllatas see, et vähemalt pooled töötajatest tegelesid puhtalt tehnoloogia arendusega ning sellele kulub ka kümnendik tulust.»

Samas üllatas tudengeid tohutu bürokraatia, mis ettevõttes valitses – ühe pastapliiatsi saamiseks tuli ette võtta suur asjaajamisring.

Samal ajal eestlastega olid ettevõttega tutvust tegemas tehnikatudengid Lätist, Leedust, Kongost ja Azerbaidžaanist. «Saime häid ja huvitavaid sõpru kogu eluks,» rõõmustas Jäädmaa.

Pikalt elada ja tulevikus lapsi kasvatada Jäädmaa selles riigis ja kultuuris siiski ei tahaks sealse kaootilisuse ja rahvarohkuse tõttu. Kõikidel tudengitel soovitab ta aga programmi võimaluse korral kindlasti kandideerida: „Hiina eluolu ja ühe nii suure ettevõttega lähemalt tutvumine, nagu seda on Huawei, oli väga rikastav ja meeldejääv kogemus.“ Uprus lisas, et programm andis ühtlasi hea arusaama sellest, et oma eriala tasuks tudengitel õppida laiahaardelisemalt -  kommunikatsioonivõrke ja programmeerimist paralleelselt.

Taust

19. mail allkirjastasid IT Kolledž, Tallinna Tehnikaülikool ning Hiina tehnoloogiaettevõte Huawei vastastikuse mõistmise memorandumi, mis tähistas üliõpilastele suunatud õppeprogrammi "Seeds for the Future“ algust. Sel aastal osales „Seeds for the Future“ programmis 18 Balti riikide üliõpilast.