Endine rattavaras räägib suu puhtaks: kui lihtne on tegelikult vargus toime panna

Rattalukk. Illustreeriv foto. Foto: Ain Protsin

Endine rattavaras paljastas oma musta ajaloo ausas intervjuus, mis näitab, kui kerge on pikanäpumeeste jaoks rataste varastamine.

Kunagine rattavaras Raiman jagas Bike-ID-ga oma varguste motivatsiooni ja läbiviimise tagamaid, kirjutab Bike-ID blogi.

Raiman, sa tunnistasid üles, et oled endine rattavaras. Millal ja miks tegid vargustega algust?

Tegin rattavargustega algust umbes nelja aasta eest oma sõltuvuse viimastel kuudel, sest vajasin raha järgmise narkodoosi jaoks. Ma olin sõltuvuses fentanüülist, mis on rahvakeeli tuntud ka valge hiinlase, fenta või pärslase nime all. Narkomaan näeb jalgrattas vahendit, millega saab tervise korda. Fentanüüli võõrutusnähtude käes oled kõigeks valmis. Kui on tõeliselt halb olla, siis lähed isegi läbi uste ja akende. Sõltlasele annab see protsess isegi suurema naudingu kui uue doosi sebimine. Mitte see, et saad kätte uue kaifi, aga kõik sellele eelnev tegevus.

Kas rataste varastamine oli kerge?

Vägagi. Mina varastasin rattaid põhiliselt trepikodadest. Avalikust kohast mitte kunagi, sest seal on liiga riskantne. Trepikotta on suvalisi uksekelli lastes kerge sisse saada. Ma tean ühte poissi, kes varastas kuu ajaga 100 ratast - see on üle kolme ratta päevas! Ta ei jäänud kordagi vahele - käis kõik trepikojad lihtsalt läbi, lõikas lukud lahti ja sõitis minema.

Uskumatu, et üks mees suudab varastada 100 ratast kuus! Mille järgi valisid välja jalgrattaid?

Varguse toimepanekuks sobilikud jalgrattad valisin ma välja margi ja stiili järgi ehk Scott, Trek ja Merida, millel olid amordid ning ketaspidurid olid minu silme alla sattudes tunduvalt suuremas ohus kui teised kaherattaliste esindajad. Ma arvan täna, et nende keskmine väärtus võis olla 600 euro kandis, kuid mina müüsin need maha 20 korda madalama hinnaga.

Kas varastasid rattaid ka mingil kindlal kellaajal, näiteks öösiti?

Kellaaeg ei oma mingit tähtsust, millal varguse toime paned. Kui inimene on fentanüüli tarvitanud, siis seda ainet tarvitades ei tunne sa vähimatki hirmu ega mingit kaastunnet. Kui vaja, võid ka kellegi nina-alt minema sõita - siht on üks - saada kätte järjekordne 20-100 eurot.

Mis sai nendest jalgratastest edasi?

Mina jõudsin enne surnud ringist pääsemist tegelikkuses vaid kolm ratast varastada, aga rattad ei oma narkomaani jaoks mingit väärtust ja nii võibki kalli ratta lihtsalt 30 euroga maha müüa. Edasimüügivõimaluse leidsin umbes kahe tunniga. Varastatud ratast on kõige kindlam viia pandimajja. See on koht, kuhu on vargal kõige kergem oma pihta pandud vara viia ning need on täis varastatud velosid. Ühe müüsin ma maha Balti jaama turul, kus selle ostis mult üks igati viks ja viisakas noormees. Ilmselgelt sai ka tema aru, et tegu on varastatud rattaga, aga kuna nii soodsalt sai, siis tegi ta ostu ära, millega tegelikkuses rattavargust toetas.