Eesti noored peavad alkoholitarbimist peretraditsiooniks

Noored ja alkohol. Pilt on illustratiivne. Foto: Mikk Mihkel Vaabel

Teismelised peavad alkoholi tarvitamist traditsiooniliseks osaks Eesti elust, sest nad on lapsest saati näinud, kuidas täiskasvanud alkoholi tarvitavad, lisaks eelistavad isegi karastusjookidele lahjat alkoholi.

Alkoholisõltumatuse tundide eestvedaja kogemusega Triin Mäger võttis luubi alla teismeliste alkoholitarvitamise teema ning viis läbi intervjuud kahe Pärnu kooli teismelistega vanuses 13-18 eluaastat.

Mägra kaitstud magistritööst «Alkoholiga seotud kogemused teismeliste eluilmas» selgus, et mõõdukas alkoholi tarvitamine on teismeliste jaoks sotsiaalselt aktsepteeritav. «See arusaam on kujunenud läbi selle, et nende vanemad oskavad alkoholi juues piiri pidada ning on seejuures lõbusad ja hoolivamad,» põhjendas Mäger.

Teismelised põhjendasid oma alkoholitarbimist näiteks sellega, et nende meelest on Eestis alkoholi tarvitamine põlvest-põlve edasi antud traditsioon ning nad on maast-madalast näinud, kuidas täiskasvanud alkoholi tarvitavad.

Noored õigustasid oma alkoholikäitumist sellega, et nende sõpruskondades kehtib mitteformaalne kontroll – kained sõbrad vastutavad purjus sõprade eest. Alkoholi tarvitamist peeti kõlblikuks ka seetõttu, et täiskasvanueas on praegustel teismelistel tähtsamad prioriteedid ja kohustused, mistõttu loodetakse alkoholi vähem tarvitada.

Arvati, et täiskasvanud, eelkõige õpetajad, ei märka või ei reageeri noorukite alkoholi tarvitamisele klassiekskursioonidel, kruiisidel ja koolis. See tekitab teismelistes arusaama, et alkoholi on normaalne juua ka sellistes kohtades.

Uuringutulemused leidsid, et alkohol on osa elust ja kultuurist ning nad soovivad, et täiskasvanud abistaksid neid alkoholikultuuri sotsialiseerimisel – neid seejuures liigselt keelamata ning hirmutamata. Triin Mäger tõi näiteks, et teismeliste arvates võiksid lapsevanemad oma lapsele enne 18-aastaseks saamist kodus alkoholi pakkuda ning rääkida nii alkoholi ja selle tarvitamise positiivsetest kui ka negatiivsetest külgedest. 

Siiski nähtus, et teismelised suhtuvad skeptiliselt neile näiteks koolis edastatavasse teabesse, mis puudutab alkoholi tarvitamisega kaasnevaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. «Nad arvavad, et teadlikkust see teave suurendab, ent käitumisele see mõju ei avalda. Nende eluilmast jääb kaugeks informatsioon, kui neile selgitatakse, et alkoholi tarvitamise tagajärjel saavad kannatada nende aju, maks ja teised siseorganid. Noorukid leiavad, et sellise informatsiooni edastamine on mõeldud vaid nende keelamiseks ja hirmutamiseks,» tõdes Mäger.

Mäger tõdes, et kõige enam vajavad teismelised, et ka neil endil lastaks rääkida alkoholiga seotud kogemustest sel viisil, et täiskasvanud neid kuulaksid, neile nõu annaksid, nende arvamustesse ilma hukkamõistuta suhtuksid ning nendega arvestaksid: «Ikka selleks, et teismelistest saaksid vastutustundlikud alkoholitarbijad ja et saaks luua positiivsemat alkoholikultuuri ning helgemat igapäevaelu.»