Kohe oma vastuse järel lükkas aga Cameron sellesama argumendi ümber, öeldes, et kui Iisrael, Aserbaidžaan ja Austraalia saavad osaleda, siis ei peaks britid lauluvõistluse pärast muretsema.
Hoolimata Brexiti-vastaste võimalikust soovist kasutada lahkumise üle peetavas debatis majanduse ja immigratsiooni kõrval ka emotsionaalsemaid teemasid, tuleb öelda, et Briti peaministril on õigus. Brexit ei sunniks Ühendkuningriiki Eurovisioonilt kõrvale jääma. Õieti pole referendumil selles küsimuses mingit tähtsust, sest lauluvõistlusel osalemisel pole ELi liikmesusega mingit pistmist.
Eurovisioonil osalemine maksab alla poole miljoni
Oluline on hoopis ühe teise organisatsiooni liikmesus. Nimelt korraldab Eurovisiooni Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU), mis asutati juba 1950. aastal – seega ammu enne seda, kui keegi üldse Euroopa Liidust und oskas näha. UK kuulub EBU asutajate hulka ning maksab igal aastal hinnanguliselt 1,2 miljonit naela (1,5 miljonit eurot) liikmemaksu. Sellele lisandub Eurovisioonil osalemise tasu ca 310 000 naela (ligi 400 000 eurot).
Kuna Eurovisioon pole poliitiline üritus, on osalemise jaoks oluline see, et riiklik ringhääling kuuluks EBU liikmete hulka. Seda tõestab näiteks Norra, Šveitsi, Islandi või Venemaa osavõtt – ükski neist riikidest pole ELi liikmesriik, kuid see ei takista osalemist EBU töös.
Ei tasuks ka unustada, et Eurovisioonil võistlevad juba mitu aastat Serbia, Montenegro, Makedoonia või Albaania – need maad on küll ELi kandidaatriigid, ent siiski mitte liikmed. Rääkimata Cameroni mainitud Austraaliast, mis ei asu mingi valemiga geograafiliselt Euroopas. See tähendab, et kui BBC ei otsusta Euroopa ringhäälingute ühendusest lahkuda, võivad britid Eurovisiooni osas kergemalt hingata.
Mis puudutab aga Joe ja Jake'i ühendavat sõnumit, siis edu neid kahjuks ei saatnud: finaalis edestati vaid Tšehhit ja Saksamaad. 12-punkti vääriliseks pidas brittide laulu ainult Malta.