/nginx/o/2016/06/11/5497767t1hab33.jpg)
Beckside Close’i uulitsa kohal sadamalinnas Hull lehvib Inglise lipp. Punastest tellistest elumaja juurde astub «väljujate» kampaania vabatahtlik Bill Palfreman.
Hull tahab välja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Hei, ma olen kampaaniast Väljume,» tervitab ta uksele ilmunud majaperemeest. «Oled sa juba kaalunud, kuidas referendumil hääletada?»
Vastus kõlab koheselt ja kindlalt, kajastab Financial Times. Mehaaniku leiba teeniv Keith Lambert (50) on Brexiti vajalikkuses veendunud.
«Migratsioon,» sõnab ta selgituseks, lisades nukralt: «Mulle näib, et oleme oma maa juba kaotanud.»
Palfreman – iseseisvuspartei UKIP kohaliku haru liige – pistab Lamberti pihku tuttavatele jagamiseks pakikese lendlehti ja liigub edasi. «See oli üsna tüüpiline,» nendib ta reporterile.
Ja niimoodi pole lood üksnes Hullis, vaid loendamatutes linnades ja asulates üle maa: ikka ja jälle veenduvad «väljujad», et migratsioon ei resoneeri mitte üksnes inimeste igapäevaste muredega, vaid haakub üldisema rahutusega ühiskondlike muutuste ja rahvusliku identiteedi pärast.
Fooniks on faktid, mis kõnelevad iseenda eest – maikuus avaldatud andmete kohaselt saabus üksnes läinud aastaga Suurbritanniasse 333 000 migranti. Ligikaudu pooled neist olid eurooplased.
Nagu ka eelnenud aastail olid numbrid suuremad, kui liidrid ennustasid, võimendades «väljujate» väidet, et valitsus on kaotanud kontrolli piiride üle.
Alates aastast 2004, kui Euroopa Liiduga liitusid Poola ja veel üheksa uut maad – ning kolm aastat hiljem ka Rumeenia ja Bulgaaria – on Hull võtnud vastu üle 30 000 mujalt Euroopast tulnud inimese. Nüüdseks on neid enam kui üks kümnest linnakodanikust.