Euro Poegade kolmas päev: postkontor ja vallasaun päästsid päeva

Ootamatult saunas sülle kukkunud äriprojekt tõi hetkeks õnne ka Euro Poegade õuele, kuid tulevik paistab endistviisi tume.

Sünges teadmises, et tänasest enam kroonides kaubelda ei saa, suundusid Euro Pojad pärast hommikust kiiret keedumuna järjekordsele osturetkele, sedapuhku kogu meeskonnaga, välja arvatud Sander, kes viibib endiselt sanatooriumis. Meeste silmadesse tõi sära anonüümne vihje kaupluse eest leitud karkudega kohalikult arvamusliidrilt, kelle sõnade kohaselt pidi Laekvere postkontor raha vahetama erandkorras ka täna.

Euro Pojad tõttasidki postkontorisse, kus kõik nende soovid G4S turvatöötaja valvsa pilgu all lahkelt täideti. Seda hoolimata faktist, et ametlikult pidi asutus avatama alles tund aega hiljem.

Seejärel polnud enam pikalt mõtlemist - mis muud kui poodi! Sealt soetasid Euro Pojad nii vajaliku toidukraami kui kümme liitrit «Säästu»-sildi all müüdavaid majapidamistarbeid.

Euro Poeg Siim tundis vajadust intellektuaalse naudingu järele, mistõttu suundus ta kohalikku raamatukokku. Seal aga põrkus meie kangelane bürokraatiamasinaga: raamatukoguhoidja keeldus sisse- ja läbirändajaid teenindamast. «Ma ei saa igat läbisõitjat usaldada,» sildistati võistlejad turistideks. Ent Suure Lombi taga raamatubisnises karastunud Siim suutis sellest hoolimata «Vahva sõdur Švejki» välja moosida.

Teised Euro Pojad aga põrnitsesid huviga teadetetahvlit. Homsel hingamispäeval plaaniti esmalt kuulata jumalateenistust, ent logistiliste probleemide tõttu (Simuna kirik asub kümne kilomeetri kaugusel) peavad nad leppima ilmalikemate väärtustega. Homme minnakse seega rahvamajja loengule «Kõige rikkam perekond».

Koju jõudes kaevati peaaegu valmis oluline infrastruktuur: lumesulamisvee asemel saavad Euro Pojad nüüdsest mekkida naabrite kaevust toodud kodumaist põhjavett. Samaaegselt omandati järgemööda algteadmised mannapudru keetmisest.

Pärast kosutavat putru meenus Euro Poegadele, et oleks päramine aeg elutähtsad kehapiirkonnad puhtaks pesta. Otsustati väisata Laekvere vallavalitsust, kus kuulu järgi pidi laupäeviti köetama kommunaalsauna.

Tunne ei petnud Euro Poegi: vallamaja juba huugas kuumast, ent taas sai takistuseks raha. Silt uksel nõudis ühe külastuse eest 1 euro ja 60 senti, mis poest 41 senti tagasi saanud meestele ilmselgelt üle jõu käis.

Ent saunaukse avanedes sattusid Euro Pojad sellisesse eufooriasse, et piletiraha ununes sootuks. Märkamatult istutigi sentigi maksmata laval, kus ilmnes, et kuuldused Joodiku külas resideeruvatest uustulnukatest on juba jõudnud ka kohalike meeste kõrvadesse.

Värskelt leitud leilikamraadid olid enda sõnul projektiga juba Elu24 vahendusel kursis ning omavahelgi arutanud, mis ja kus täpselt toimub.  Omalt poolt lisasid saunakaaslased kuhjaga hüva nõu, kes pakkus tööd, kes tundis kaasa («50 krooniga ei ela ega sure»), kes soovis naljatlemisi omaalgatusliku kursiga raha vahetada.

Samas leiti Euro Poegade rahamurele ka reaalne lahendus: ühisel nõul lubati meestel ära viia kogu saunaseltskonna taara. Kuigi taaraautomaadi sulgemiskellaaeg oli möödunud ja teenindaja pisut torises, said Euro Pojad taara eest 2 eurot ja 7 senti kätte. Rahast jätkus täpselt kilo kanapihvide (1.95) ja nelja vahva nätsu (0.03) jaoks. Euro Pojad on saunalistele väga tänulikud.

Päeva Euro Pojaks valiti nelja pingelise valimisvooru järel Madis. Tulemus näitas demokraatia jätkuvat suutmatust meie vabariigis.

Ühtlasi tänavad Euro Pojad kommentaatoreid kaunite sõnade ja luuleridade eest. Kahjuks ei saa me teile lubatud pilte saata, sest need on vastuolus üldise väärikusega ja hea tavaga.